06.09 - Helsingi, Pariis

Vahest on puhkustega nii, et saad tundma ja teadma kellaaegu, mida muul ajal väga ei kohta. Nii ka see kord – kui telefoniäratus pinises 04.30, siis läks natuke aega registreerimiseks, et tegemist ei ole hilise pärastlõunaga vaid hoopis mingi müstilise ajaga, kus tavainimene on reeglina poolteadvusetus seisus (st magab). Ometi peaks ju puhkus olema aeg, kus sa puhkad. Ning see termin peaks ju sisaldama selliseid asju nagu – kaua magamine, päike, niisama lesimine, logelemine ning remont (eestlaste puhul). Aga ometi helises kell puhkuse esimesel päeval kell pool viis hommikul ja üllatuslikult 2 inimest sellele ka reageerisid.

Ega meil väga palju aega hommikut veeta polnud, sest äratus oli siiski välja timmitud selliselt, et nii vara kui vajalik, kuid nii hilja kui võimalik. Kell 4.50 ootas juba maja ees takso, mis meid lennujaama ära viis. Oodatult olid turvakontrollis vaid mõned üksikud kaaskannatajad, mistõttu olime juba enne poolt kuut ootesaalis aega surnuks löömas.

Lennuk pidi väljuma 6:05, kuid 10 minutit enne kuute ei toimunud veel midagi. Siis vaikselt loivasid teenindajad väravasse ja tegid kiirelt pardale minemise kontrolli ära. Lennuk oli pooltühi,  hoolimata asjaolust, et tegemist oli väikese flybe propellerdajaga. See pagana metallkookon oli nii pisike, et sisse tuli ronida poolpõiki ja kummargil. Nagu paarisaja aasta vanuse talumaja kivikeldrisse minek – viskad pikali, tõmbad kõhu sisse ja siis vaikselt roomad. Õnneks istmeread olid kahekohalised ning toolid ise nahast (või väga hea nahaimitatsiooniga) ja lisaks ülakehale mahtusid istmevahesse ka jalad. Suurepärane algus reisile!

Tallinnast Helsingisse lennu pikkus on umbes pool aevastust. Piloot jõuab ette lugeda oma kohustusliku teksti, siis tõmbaks korraks hinge ja teatab, et kohe hakkame maanduma. Mulle tundub, et hoovõturajale ruleerimine ja Vantaas terminaali juurde sõit võttis rohkem aega kui lend ise. Kena oli see siiski, sest see üürike õhus olemise aeg kattus päikesetõusuga, mida saime nautida „esireast“.

Niisiis tsipa peale poolt seitset olime juba Vantaa lennuväljal ja kuna Pariisi lennu pardale minekuni oli aega ligikaudu pool tundi, siis oli paras aeg keha kinnitada. Selleks ajaks olid kõhud ka ilusti üles ärganud.

Ostsime endale mingist väga haruldasest muldmetallist tehtud võileivad. Või no kuidas muidu seletada hinda 6,90€. Välja nägi nagu oleks tavalise saia vahele pandud salatileht, sink ja juust, aga no seal pidi ju ometi midagi veel olema. Sellise hinna eest. Usun, et või asemel oli saiale määritud õhuke kiht euroopiumi või siis oli saiataignasse sisse valatud supilusikatäis holmiumi. Seda teadvustades, tundus ka hind olevat õiglane. Igatahes eesmärgi täitis see ost ära – enne ostu oli kõht tühi, pärast sändvitši manustamist aga täis.

Viimane tükk oli veel kurgus kui juba kutsuti lennukile. Vantaa lennujaama võlu ongi selles, et tunnine vahepeatus Tallinnast tulles on täiesti piisav. Etteruttavalt ütlen, et ka kohver jõuti selle ajaga ilusti teise lennuki peale tõsta.

Lennukis tikkus küll kõvasti uni peale, kuid ei tihanud magama jääda, sest Finnair lubas tasuta pakkuda nii võileiba kui ka kohvi. Sellisest luksusest ei tahtnud küll ilma jääda. Võiku oli kahtlaselt sarnane sellega, mille lennuväljalt ostsin, kuid ma teadsin, et see maa pealt ostetu oli ikka palju parem. No kui oli nii kallis, järelikult oli hea. Parda võileivanäss siiski väga kustumatut muljet ei jätnud.

Pärast kehakinnitamist oli teada, et midagi rohkemat tulemas ei ole ja nii proovisime magada. Ega see hästi välja ei tulnud ja selle ürituse lõpetas peagi kapteni hõige siseraadiosse, et poole tunni pärast maandume Charles de Gaulle’i lennuväljal.

Pilk aknast välja lootis lennelda üle Prantsusmaa (eurotoetustest tiinete) põldude, kuid tutkit brat. Väljas oli tihe udu ning hall pilvevaip oli kõik, mida vaatamiseks pakuti. Sooja oli siiski rohkem kui keskmine eestlane hallile septembriilmale julgeks omistada – 18 kraadi (sooja siis).

Täpselt 9:40 lennuk maanduski ja väga kiirelt tulid ka kohvrid. Kuna Pariisis on varemgi käidud, siis oli süsteem teada. Esmalt rongipiletid kesklinna (2 x 9,8€), siis ligikaudu pool tundi sõitu ning Châtelet peatuses maha tulles soetasime piletiautomaadist juba kaks 5-päeva Paris Visite kaarti, tsoonid 1-3. Ühe sellise kombinatsiooni hind on 34€ ning tegelikult tasub see ära küll. Saad vabaduse liikuda nii busside kui metrooga ning lisaks olid juures ka veel mingid soodustused mõnede vaatamisväärsuste juures. Üksikpilet on Pariisis 1,40€ (kui osta kümnene „pakk“).

Kõige soodsam on muidugi NaviGo kaart, mille hind on 35€ ning mis kataks tsoone 1-5 (sh lennujaama) ja kehtiks terve nädala. Selle kaardi juures on kahjuks aga see trikk, et selle kehtivus hakkab alati esmaspäeval ning lõpeb pühapäeval. Kuna me jõudsime Pariisi laupäeval ja plaanisime olla seal algselt 5 päeva, siis NaviGo kahjuks langes ära.

Igatahes Châtelet’st tuli meil sõita veel üks peatus metrooga (Hôtel de Ville’i) ja olimegi kohal. Kasutasime öömaja leidmisel esimest korda sellise saidi teenust nagu Airbnb, mis võimaldas peatuda õiglase hinna eest Pariisi kesklinnas. Pariisi hotellid on kurikuulsad oma hinna ja kvaliteedi suhte pärast. Kesklinna 3-4 tärni hotellide hinnatase on väga kõrge, aga selle eest on toad väga väikesed. Muidugi võib öelda, et ärge ööbige siis kesklinnas, aga nii kaob minu subjektiivsel hinnangul Pariisi külastamise osa võlust ära. Võimalus olla Seinest, restoranidest, bulvaritest, parkidest ja vaatamisväärsustest jalutuskäigu kaugusel, on omaette väärtus. Et ei ole nii, et sõidad hommikul äärelinnast keskusesse, siis kolad ringi nii, et jalad löövad tuld ja õhtul logistad äärelinna tagasi. Aga eks see on muidugi igaühe enda otsustada.

Eelnevalt Pariisi kesklinna (mulle väga sümpatiseerib Marais’ kvartal tänu söögikohtade rohkusele ja ka üldisele asukohale) hotellide hindu vaadates, vajusid suunurgad ikka korraks väga alla. 190€, 225€, 175€… need on siis toahinnad ühe öö kohta. Eeee….äääää..mmmm…ööööö. Hakkasin juba vaikselt oma soovunelmast loobuma ning laiendasin otsinguareaali kuni komistasin sellise lehe nagu Airbnb otsa. Tegemist on siis kohaga, kus tavainimene võib oma kodu (või lihtsalt talle kuuluvat kinnisvara) kontvõõrale välja rentida. Ise määrad hinna, samuti minimaalse väljarentimise aja (tavapärane 2 või 3 päeva), saad valida klienti ja nii edasi. Vaadates selles portaalis ööbimiste hindu, suunurkade asend muutus diametraalselt.

Pariisi kesklinnas on üürikorterite arv sisuliselt piiramatu ning nende hinnatase ligikaudu 3 korda madalam kui sama kategooria hotellidel (st üüritakse samamoodi nii suvalisi keldritubasid kui ka väga korralikke kortereid). Siiski pean ära mainima, et ka üürijale ei ole tegemist riskivaba portaaliga. Kõige olulisem point on siin see, et Airbnb portaal ei vastuta mitte millegi eest. Tuleb endale teadvustada, et seal liigub päris palju erinevaid pettureid, mistõttu tasub ikka 3-4 korda kõik kirjeldused ja rentimise tingimused (sh „peenike kiri“) läbi lugeda, enne kui midagi broneerima hakkad.

Lisaks tingimuste teadvustamisele, on kriitilise tähtsusega ka see, et KOGU suhtlus peab käima läbi Airbnb keskkonna. Kontakti võtmine, lisainfo küsimine, rahade kandmine – see kõik on vajalik teostada airbnb-s. Kui üürileandja hakkab (misiganes põhjusel) suunama suhtlust näiteks tavameilide peale (lubades näiteks soodsamat hinda), siis on üsna suure tõenäosusega tegu petturiga. Jamade kohta saab ammendavalt lugeda siit.

Kui pettureid õnnestub vältida, siis orki saab lennata ka täiesti ametlikult, kui oled hooletu. Näiteks jätad tähelepanuta selle, et üüriperioodi lõpus lisandub kopsakas koristuskulu. Või et broneeringu tühistamise tasu  võrdub broneeringu summaga (st ei ole võimalik broneeringut tühistada). Või et pildid ei vasta päris tegelikkusele (näiteks on fotod tehtud lainurkobjektiiviga, mis teeb ka postkasti suurusest toast ballisaali). Või et pildid vastavad küll tegelikkusele, kuid jätavad olulised negatiivsed asjad kajastamata (nt on palju pilte kaunist kesklinnamajast ja mõnusast tänavast, kuid toast on üksainus pime pilt).

Airbnb kohta tausta uurides sattusin ma kõigi nende pettuste ja ohtude kohta netist lugema, mistõttu korraks tekkis tunne, et see vist ikka õige asi ei ole ja seetõttu ei broneeri selle portaali kaudu midagi. Lõpuks tuletasin endale siiski meelde, et negatiivsed asjad alati võimenduvad ning sisuliselt iga teenuse või keskkonna kohta on olemas veebiavarustes artikkel, et „Hoiduge sellest kohast iga hinna eest või saate petta“. Tegijal teatavasti juhtub… mistõttu valisin ühe õdusa korteri välja ja võtsin omanikuga ühendust. Lisaks asukohale, kirjeldusele, kenadele piltidele, tuginesin ka eelnevalt seal korteris peatunud inimeste kommentaaridele. Need kõik olid väga positiivsed ja neid oli üle 10. Ei olnud nii, et Aiku ja Pets tegid kontod ning Aiku kiitis Petsi korterit ja Pets Aiku oma. Kõik NÄIS aus.

Omanik üllatuslikult aktsepteeris minu broneeringut (olin ju uus kasutaja, varasema airbnb kogemuseta) ning jõudsimegi kokkuleppele. Broneerimise hetkel tuli ära maksta ka kogu summa, mis küll omanikule kantakse edasi alles 24 tundi pärast korterisse saabumist.

Igatahes nüüd oli käes tõehetk, jõudsime selle maja ukse taha, kus meie Pariisi „kodu“ pidi asuma. Kuna seal mingit

Magamistuba

uksekella otseselt polnud, siis hakkasin omanikule helistama. Sel hetkel avastasin ka telefonist sõnumi, et ta oli korteri võtme jätnud tänava nurgal asunud kohvikusse „Little Café“. Nii see tõesti ka oli. Võti käes, ronisime kohvritega mööda vanaaegset puutreppi viiendale korrusele (lifti ei olnud loomulikult, kuid see oli kuulutuses kirjas) ning avasime ukse.

Meid võttis vastu väike, kuid hubane ja väga puhas stuudiokorter. Oli olemas magamistoa osa, köök, WC, dušširuum. Aknast avanes vaade üle naabermajade katuste. Väga vinge!! Kivi langes kohe südamelt – kõik oli täpselt selline nagu kirjas oli ja pildid näitasid. Ruumi ülemäära üle ei olnud, kuid seda oli kindlasti rohkem kui mõne kolmetärni hotelli hotellitoas. Pluss meil oli köögiosa külmkapiga, mida keskmises Pariisi hotellis kindlasti pole. Näitena võin öelda, et samal tänaval asunud hotell pakkus tube

Köögiosa

ca 300€ eest per öö. Meie korter läks maksma kolmandiku sellest. Jah, ega see nüüd ülemäära odav ei ole, kuid Notre-Dame oli 5-minutise jalutuskäigu kaugusel ning ümberringi oli palju kohvikuid, restorane, pagariärisid, poode. Alahinnata ei saanud ka metroopeatuse lähedust, kuhu kiirel sammul jõudis paari minutiga. Ettevaatavalt võib kiita ka seda, et öösiti oli seal väga vaikne – magamise ajal oli aken lahti ning aknast jõudis sisse null linnakära. Kuigi maja esimesel korrusel oli pubi. See, et aknad avanesid sisehoovi, summutas igasugused helid. Olime igatahes väga rahul, et selle korteri olime leidnud ja et omanik oli nõus selle meile üürima.

Aga küll seda korteri ilu ja võlu jõuab veel nautida, värskendasime end kiirelt ära ja siis teele. Kuna korralikku sööki polnud täna veel saanud, siis olid meil üsna näljased näod peas ja kõhud lõid hoogsalt pilli. Niiviisi väga kaugele ei jõudnud, sellesama nurgapealse „Little Cafe“ juures veendi meid söögilõhnadega ära – astusime sisse.

Ei tea kas see oli nüüd nälja tõttu aktiviseerunud ajutegevus (kriisiolukordades ju pidid inimeste võimed oluliselt paranema) või mis, aga igatahes said ajukurdude vahelt prantsuse keelsed sõnad üles otsitud, tolmust puhtaks klopitud ja kelneri ette ritta laotud. Ja ennäe imet – ta sai nendest aru! Kuigi aktiivsest kasutusest oli juba aastaid möödas ja ega siis polnud ka ju prantsuse keel suus.

Võtsime kumbki erinevad toidud, et saaks võimalikult palju erinevaid asju proovida. Ehk siis üks pardirind kartulipüreega ja üks steik kartulite ja salatiga. Päevapraad (plat du jour) oli ka tegelikult välja pakkuda (nagu praktiliselt kõigis restodes ja kohvikutes), kuid kuna oli ikkagi reisi algus, siis võtsime ilusasti menüü ja tellisime sealt. Mõlemad toidud olid väga maitsvad. Pardirinnad olid mõnusalt magusad - tõeliselt hõrk roog. Lihalõik oli aga väga mahlane ning kaste oli selline, mis lausa viis keele alla. Eks me vaikselt tegelikult ka ootasime, et saame Prantsusmaal head kööki nautida ning juba esimene kohvik ei petnud me lootusi.

Prantsusmaa söögikohtade juures meeldib ka see, et praktiliselt igal pool saab tellida (tihti tuuakse ka küsimata) kraanivett. Tuuakse suure karahviniga, lisatasu selle eest ei küsita. Mitte nagu Eestis – „Ei, meil on ainult pudelivesi, mis on toodud

Seine'i kaldapealsed

Kurrunurruvuti saare liustikult ja läbi lastud kristallfiltrite ja korki on seestpoolt hõõrutud kullaga. Veepudel on Veneetsia klaasist. Maksab 4€ lonks, tellida tuleb terve pudel.“ On vähe veel loodusvaenulikumaid tooteid kui kusagilt kaugelt maalt toodud klaaspudelis joogivesi, seega kõik restoranid, kes kraanivett ei paku, saavad minu peas suure miinusmärgi osaliseks ning suure tõenäosusega teist korda neid enam ei külasta. Ma saan aru, kui see klaaspudel on menüüs, ok, kuid kui öeldakse, et me ei paku kraanivett… Huvitav, kas neil on veearve maksmata või? Tekib küsimus restorani sanitaarses olukorras kui nad väidavad, et neil pole jooksvat vett.

Tegelikult on näha, et ka Eesti restoranid hakkavad vaikselt jõudma tegeliku rohelise mõtlemise manu. Igasuguseid ökamahejumalteabmis-putrusid pakutakse, küll tuleb see kraanivesi kah. Kui sobib Michelini tärnirestoranidel pakkuda,

Pariis on ka sildade linn

ehk sobib ka koduvillastel söögiplatsidel nii käituda. Vesi on ju väljas süües niikuinii jook nr 2, sest hää söögi kõrvale passib tavaliselt kõige paremini mingi veinirüübe. Aga aitab nüüd veest ja veinist.

Tasusime arve ning tegime pika jalutuskäigu. Üle tänava asuvasse boulangeriesse e pagariärisse. Sellest paigast sai meie Pariisis oleku ajal üks väga tihedalt külastatud asutus. Igal hommikul tõin siit värskeid croissante ja ka baguette’e (pikad saiad) ning ei olnud harv ka see juhus, et hüppasime siit õhtuti läbi, et järk-järgult läbi töötada nende kirjut ja pikka magusaletti. Seekord saime kaubale ühe pehme, Flani-nime kandva, koogikese osas. Mõtlesime, et pistame selle pintslisse Seine ääres istudes.

Enne kui sinna jõudsime, jäi meile tee peale üks toiduturg, mida laupäeviti kesklinnas peetakse. Teades kui kiivalt meil Eestis erinevaid euronõudeid järgitakse, saanuks ilmselt Toiduameti inspektor siin ringi käies korraga nii infarkti, insuldi kui ka sapi-, maksa- ja neerukivid. Ning nohu. Ja köha. Ütleme nii, et sanitaarne olukord jättis pehmelt öeldes soovida. Kui

Île de la Cité

hommikul vara, turu avanedes, veel oleks julenud siit piima- ja lihatooteid osta, siis nüüd (kui need produktid olid juba oma head 6-7 tundi soojas seisnud) ei paistnud küll enam midagi isuäratavat. Ainsad värsked asjad tundusid olevat toidu ümber tiirutavad kärbsed.

Seine’i jõe ääres olid justkui meie jaoks üles pandud mõnusad pingikesed, kus siis oma flani vaikselt nahka pistsime. Mõnus ja suus sulav koogike. Tagasihoidlikke sulamise märke hakkas näitama ka ihu – väljas oli läinud järsult päris palju kuumemaks,

Lukke ikka oli...

kuigi päike peitis ennast endiselt pilvevine taha. Olime riietunud sügiseselt, kuid temperatuurid olid ootamatult muutunud suviseks. Korterisse tagasi ka ei viitsinud minna, koorisime maha siis niipalju kui saime (loe: viisakas oli).

Vaikselt kulgedes jõudsime esmalt sillani, kuhu siis noored (või ka vanad) paarikesed olid oma nimega tabasid kinnitanud. Ja neid oli palju. Väga palju. Ilmselt selline oleks meil ka Keila-Joa rippsilla tulevik kui neid tabasid sealt stabiilselt küljest ära ei lõigataks. Ega tegelikult ka Pariisi linnavalitsus ei taha seda, et nende ajaloolisi sildu tabalukkudega risustatakse ja on ka vaikselt vastumeetmeid tarvitusele hakanud võtma.

Lukud ja sokk

Pildil olev Pont de l'Archevêché on vaid üks sild paljudest, kust selliseid lukke leida võib. Paar silda on tehtud „lukukindlaks“ ja mitmes paigas võetakse pidevalt tabasid maha, kuid tundub, et vähemalt esialgu see ennetustöö pole vilja kandnud. Või siiski? Näiteks sellel sillal oli keegi taba asemel silla külge sidunud vana soki. Kui nüüd aus olla, siis kui antakse valida tabadega kaetud silla ja vanade sokkidega kaetud silla vahel, siis võiks minu arust ikkagi lukkudega jätkata mõnda aega.

Notre-Dame'i tagaaed

Aga jätsime selle silla sinnapaika ning astusime sisse Notre-Dame’i katedraali aeda. Kuigi oli laupäev, siis liikus seal üllatavalt vähe rahvast. Seda muidugi ei saanud öelda katedraali esise platsi kohta. Kirikusse sissepääsemise saba lookles nii kaugele, kui silm ulatus. No muidugi – oli ju nädalavahetus ning ilus ilm ja ikkagi Notre-Dame. Otsustasime, et täna ei hakka siin ootama ning veetsime hoopis aias veidi aega. Väga kena paik, seda

Fragment katedraalist

ei tohiks kindlasti kahe silma vahele jätta, kui sealkandis jalutada.

Edasi liikusime Cité saare põhjaosa poole ning möödaminnes põikasime sisse kuulsale lille- ja linnuturule. Lihtsalt seepärast, et see jäi tee peale. Spetsiaalselt sinna minna kindlasti pole mõtet, kui sa just ei taha Prantsusmaalt suveniiriks osta 3-meetrist palmi. Hoolimata nimest, seal linde ei müüda (õnneks), põhirõhk on aianduskraamil. Vanaaegsed paviljonid on muidugi huvitavad, kuid see huvi möödus tegelikult kiirelt.

Justiitside palee

Mis aga oli äärmiselt võimas elamus, oli turu lähedal kogetud sulaselge ime! Pariisi kesklinnas käib ringi palju mustlase välimusega (sest nad on mustlased) isikuid, paberilehed käes. Tülitavad nad peamiselt turisti välimusega isikuid, kellelt paluvad žeste tehes paberile allkirja. Paberil on inglise keeles (!!!) kirjas, et tegemist on kurttummadega ning allkiri läheb nende toetuseks. Ma muidugi saatsin nad kiirelt pikalt, kuid siis juhtus eelmainitud ime. Seesama sasipäine mustlastüdruk, kes hetk tagasi oli meilt viipekeeles allkirja küsinud, hakkas ühel

Päästev metroo - aitab väsinud jalgade vastu

hetkel RÄÄKIMA! Ja väga kõva häälega. Nimelt nägi ta eemalt sandarmit tulemas ja sellepeale kiljatas midagi omas keeles ja teised kurttummad KUULSID seda! See oli uskumatu ja sõnuseletamatu vaatepilt – inimeste massiline paranemine kõne- ja kuulmispuudest. Loomulikult pani see imeliselt paranenud kamp jooksu ja sandarm tema järel (nagu ühele prantsuse politseifilmile kohane). Kätte vist sandarm neid ei saanud, kuid ta vähemalt üritas.

Sainte-Chapelle

Tegelikult oli muidugi see allkirjade kogumine üks mitmeetapiline petuskeem, mis kogenud reisijale kindlasti tuttav. Kui lähed liimile ja annad allkirja, siis hakatakse raha nõudma. Viidatakse ainsale prantsuse keelsele lausele paberil, mis ütleb, et sa annetad kurttummade toetuseks vähemalt 10€. See, kas nad tegelikult on kurttummad, sellest ilmselt on juba arusaamine olemas. Kui sa aga mingis meeltesegaduses tõesti maksad kasvõi mingi raha, siis skeemi teine etapp seisneb selles, et nüüd pandi tähele, et kus sa rahakotti hoiad ning ilmselt võetakse

Sainte-Chapelle'i "kelder"

see sihikule. Seega tasub ettevaatlik olla igasuguste abiküsimiste, abimeeste või ka muude lahkete inimestega, kes sinuga järsku inglise keelt hakkavad rääkima. Paranoiliseks ei tasu minna, kuid suurlinnades tasub alati pigem karta kui kahetseda.

Rahakotid võtsime vabatahtlikult välja aga Sainte-Chapelles. Seal tuli ära seista küll lühike järjekord, kuid kuna ostsime siit 4-päevase Pariisi muuseumite passi, siis see loodetavasti oli ka üks viimaseid järjekordi, kus seisime. Passi hind on parajalt krõbe – 56€ - kuid samas tuleb arvestada sellega, et antud pass annab

Võimsad vitraažaknad

võimaluse tasuta sisse pääseda enamustesse vaatamisväärsustesse (Louvre, Versaille, Arc de Triomphe, Notre Dame’i tornid jne, kuid mitte Eiffeli torn). Kuna iga sissepääs maksab 8-18€, siis tasub see pass ära küll (isegi meie jäime väikesesse plussi, kuigi väga aktiivsed muuseumikülastajad polnud). Lisahüvena rakendub ka võimalus kõigist ootejärjekordadest mööda minna, mis tegelikult on suur väärtus – ilmselt ostsime endale selle piletiga ka päris mitu tundi vaba aega.

Sainte-Chapelle e Püha Kabel oli remondis. Täpsemalt oli remondis üks roosaken, seinakõrgused vitraažid olid aga igati avatud. Leidsime endale seal istekoha ja lihtsalt vaatasime. Ikka väga võimsa mulje jätab see kabel. Pärit on ehitis 13. sajandist ning loodi ta väidetava Kristuse okaskrooni

Altariosa

hoiukohaks. Tegemist on ühe võimsaima vitraažakendega ehitisega maailmas, rohke klaaspind tekitab väga õhulise ja majesteetliku mulje. Eriti loomulikult siis kui päike paistab ja sellel ajal kabelis sees olla, väljastpoolt näib see pigem sellise tavalise kirikuna.

Üks aknaruut

Kurioosumiks on siinjuures asjaolu, et kunagine prantsuse kuningas Louis IX, kes lasi Sainte-Chapelle’i ehitada, maksis tolle väidetava okaskrooni eest 135 000 liivrit. Peale selle lasi ta krooni hoidmiseks teha hõbedast kasti, mis maksis veel 100 000 liivrit. Ilma kontekstita ei ütle need numbrid muidugi midagi, kuid kui arvestada, et see uhke kahekorruseline kabel koos vitraažide (mis on 15 meetrit kõrged ning 4,5 meetrit laiad ja seal on 15 akent) maksis kokku 40 000 liivrit, siis võib vist öelda, et luui oli ikka paras laristaja.

Kell number 1

Sainte-Chapellest edasi jalutasime kõrvalmajja ehk siis Consciergeriesse, kuid seal selgus, et see vana tornidega vangla oli kuni 8. oktoobrini suletud. Ei tea kas oli inventuur või mis seal oli. Mis siis ikka, jätkasime oma ringkäiku piki Seine’i jõe kallast. Vaatasime möödaminnes üle ka maailma esimese välikella – see näitab pariislastele aega juba aastast 1371. Tuleb tõdeda et kellanduses (mis puudutab just linnarahvale mõeldud ajanäitajaid) on sajanditega toimunud tõsine taandareng. See kõige esimene avalik kell on ikka tõeline meistriteos ning seda vaataks isegi pikemalt (ja niiviisi, et kellaaega unustad üldse vaadata). Massiivsus ja detailid tõmbavad tähelepanu, tänapäeval on nende aparaatide funktsioon jäänud üsna kuivaks infokanaliks. Kui sedagi. Teisalt tekiks muidugi tänapäeval ka teatavaid küsitavusi kui omavalitsused sääraseid tänavakellasid hakkaksid üles seadma. Tallinna puhul ei imestaks, aga mujal oleks võiks seda kaudselt lausa priiskamiseks nimetada.

Justiitside palee teisest küljest (panoraam)

Pont Neufil e siis Cité saare põhjapoolses otsas asuval sillal puhkasime veidi jalga ja karastasime end külma joogiga. Vahepeal oli päike siiski välja tulnud ja ilm seetõttu muutunud tõeliselt palavaks. Istumine tundus paradiisina pärast mõnetunnist jalutuskäiku ning ühel hetkel jõudis kehadele kohale ka teadmine, et: „Oot-oot, täna sai ärgatud ju pool viis

Arc de Triomphe

hommikul!!“ See teadmine varjutas üsna ruttu kõik muu ja tappis ära tahtejõu edasi jalutada. Niisiis otsustasime, et läheme teeme oma toakeses ühe hilise siesta. „Kodumaja“ kõrvalt supermarketist (sõna otseses mõttes kõrvalt – meie maja ukse kõrval asus sissepääs „Franprix“ nimelisse poekesse) võtsime veidi kehakinnitust kah – veini, mahla, tavalist pasteeti, pardimaksapasteeti, puuvilju ja muud kraami. Olime ju siin linnas päris mitu päeva ning külmkapp köögis olemas, seega saime varusid tekitada. Aga asjade külmkappi panemisega ka jaks lõppes. Voodisse pikali visates tuli uni tsipa enne kui pea padjani jõudis.

Ärkasime veidi peale kella seitset õhtul, mõnusalt väljapuhanuna. Kuna tunne oli tugev, siis ei jäänud niisama lebotama

Laiad bulvarid

vaid sõitsime metrooga Elüüsiumi põldude bulvarile (osadele tuntud kui Champs-Élysées), Triumfikaare lähistele. Oli väga ilus õhtu, mõnusalt soe ja tõeliselt kauni päikeseloojanguga. Laupäeva õhtu tähendas muidugi ka seda, et tänav oli paksult rahvast täis. Nii turiste kui kohalikke. Alguses jalutasime niisama ringi ja vaatasime inimesi ning pildistasime vaatamisväärset, kuid ühel hetkel tuli mõte, et käime siis juba kaare otsas ka ära. Mõeldud tehtud.

Siin saime esimest korda nautida Paris Visite kaardi mõnusid. Piletijärjekord oli ikka päris pikk, kuid me saime sellest lihtsalt mööda kõmpida. Triumfikaar (ametliku nimega Arc de Triomphe de l'Étoile), kes ei tea, on tegelikult ikka päris suur. 50 meetrit

Vaade La Defense'i suunas

kõrge ja kõigi kurnatud turistide kurvastuseks on võimalik sinna otsa ronida (mis tähendab, et sinna otsa tuleb ronida). Kuigi olime üsna värskete jalgadega, siis need ligi 300 astet mööda kitsast kivitreppi võtsid ikka päris võhmale. Panime muidugi kohe hooga katusele välja, küll pärast tagasi tulles jõuab neid museaale vahtida (vahepeal on üks saal, mis tutvustab kaare ajalugu).

Aga see ronimine tasus ära. Kaare katuselt avanesid lummavad

Champs-Élysées, taamal Louvre

vaated õhtusele Pariisile. Ning sellel õhtul muidugi jagas loodus ikka väga mahe-maalilist valgust. Sama mõttega (et roniks 2014 aasta 6. septembri õhtul 8 paiku Triumfikaare katusele) inimesi oli päris palju, kuid mitte nii, et liikuda ei saanud. Alt ilmselt kontrollitakse ka seda hulka, et kes parasjagu katusel. Arc de Triomphe on kindlasti üks parimaid (kui mitte parim) kohti, kust Pariisi keskosa imetleda. Eiffeli torn muidugi ka, aga kuna triumfikaare juurest algavad igasse ilmakaarde suunduvad Pariisi laiad bulvarid, siis seal katusel seistes on tunne nagu oleksid linna keskpunktis. Ilmselt seetõttu, et täpselt seal sa ka oled.

Kunagi kui parun Haussmannil Pariisi keskosa ümber paluti kujundada, siis ta võttis ettepanekut sõna-sõnalt. Sisuliselt

Kiiritav Eiffeli torn

tõmmati 19. sajandi teises pooles Prantsusmaa pealinna keskosa lagedaks ja tehti sinna uus linn. Keskaegsete kitsaste tänavate asemel loodi laiad bulvarid. Puulobudike aseme kerkisid uhked neoklassitsistlikud kivimajad. Laiendati ja korrastati parke, ehitati teatreid ja muuseumihooneid ja nii edasi. Ning nõue oli, et kõik tehakse ühesuguses stiilis ningkõrgustesse ei ronita. Usun, et linlased selle üle alguses vaimustusest ei rõkanud, kuid täna on ilmselt just seetõttu Pariis üks maailma šarmantsemaid linnasid ning armastatud turismi sihtkohti.

Kusjuures seda pilvelõhkujate kesklinna mitte-ehitamise printsiipi on siiani suhteliselt hästi suudetud jälgida. Pariisil on küll olemas ka pilvelõhkujatega nn city - La Défense’i nime kandev piirkond triumfikaarest põhjas – kuid mujalt kesklinnast kõrghooneid ei leia. Ühe

Pariis vajub õhtusse

erandiga – Montparnasse’ torn. 1970.-tel korra libastuti ja lubati ehitada 59-korruseline monstrum piirkonda, kus pole ühtki kõrghoonet. Hoone tuli üsna kole ja pariislased vihkavad seda siiamaani. Öeldakse, et kõige kaunim vaade Pariisile on selle hoone katuselt…. sest sealt pole antud pilvelõhkujat näha. Igatahes said linnaametnikud ka oma veast aru ja nii keelati pärast Tour Montparnasse’i valmimist Pariisi kesklinnas üle 7-korruseliste hoonete ehitus.

Päike vaikselt loojus, nautisime vaateid ning ootasime seda kui kell 9 saab. Et miks? No siis läheb lahti Eiffeli torni valgusshow. Tuled süttisid veidi varem, kuid valgusshow stardib täpselt kell 9. Ja kordub siis igal täistunnil (või ka pooltunnil, täpselt ei tea). Tuleb öelda, et nii torni tipus pidevalt 360-kraadiseid tiire tegev võimas kiir (mida väidetavalt nähakse kuni 80 kilomeetri kaugusele) kui ka sädelema pandavad 20 000 lambikest, on äärmiselt efektsed vaadata. Mõlemad atraktsioonid lisati tornile milleeniumivahetuse puhul (matemaatikutel palun kirjutada kõik protesti- ja kaebekirjad selle kohta, millal

Sädelev Tour Eiffel

aastatuhat vahetus, Pirita rannaliivale) ning võeti väga hästi vastu. Huvitava faktina toon välja selle, et öised pildid valgustatud Eiffeli tornist on autorikaitse all, seega neid ei tohi kasutada ilma nõusolekuta professionaalsetel ja kommertseesmärkidel. Päevaste ülesvõtete osas pole aga kellelgi kobisemist. Seega loodan, et seda reisikirja ei peeta eriti professionaalseks (mida ta ju ilmselgelt ka pole) ning saan neid fotosid siin ilma ulmesummasid maksmata kasutada. Elame, näeme.

Lisaks Eiffelile ja linnavaadetele, oli omaette vaatepilt ka ringtee, mis triumfikaart ümbritses. Süsteem on seal üles ehitatud nii, et ringile tulijal on eesõigus (ehk siis ringil olija peab teed andma).

Liiklus ringil

Pariisis on niikuinii üleüldiselt selline „huvitav“ liikluskultuur, kuid siin asi võimendus veelgi. Ringile suubub ei vähem ega rohkem kui 12 laia bulvarit ja avenüüd ning kujuta nüüd ette kui sa tuled esimesest ja tahad näiteks 11.-sse oma autoga saada. Tuleb ära mainida, et keskmine pariislane just erilise viisakusega liikluses ei hiilga. Süstitakse, surutakse end vahele, pannakse tuima, provotseeritakse ja nii edasi. See kõik toimus ka seal ringil. Eesõigus võis olla, aga ringil olija ikka vaatas, et kas sa äkki kahtled ja võtad korraks hoo

Triumfikaar täies hiilguses

maha – see tähendas ainult ühte: „Anna gaasi!“ Ning see testimine käis nii, et sõidetakse hooga sinu suunas ja viimasel hetkel pidurdatakse. Kui ära ehmud sellest, siis jääd kaotajaks (see tähendab, et pead ise teed andma). Huvitav oli igatahes vaadata, ise väga sõita ei tahaks siin.

Tegime pilte, vaatasime niisama, tegime veel pilte. Ütleme nii, et see paik kannab vaatamisväärsuse nime välja küll – täitsa sõna otseses mõttes. Selle otsast on väärt vaatepildid ning kaar ise on vääriline, et seda väljast (ja ka seest) vaadata. Seda viimast ka ühel hetkel tegime kui väljas juba mõnda aega pime oli olnud ning ilm

Õhtune kunstipalang

kiskus jahedamaks. Sees oli väike muuseumiosa, kus oli siis ülevaade Arc de Triomphe ajaloost. Lakooniline, kuid siiski ammendav.

Uuesti maapinnale jõudes tegime paar tiiru ka kaare ümber, et kõiki neid pannoosid uurida ning lihtsalt mõnusat õhtut nautida. Sagimine pimeduse saabudes ei lõppenud – rahvast Champs-Élysées’l vähemaks ei jäänud ning liiklus- olukord ümber kaare ei paranenud. Muutus vaid see, et inimesed hakkasid välguga pilti tegema. Või noh, tahtsid välguga pilti teha, sest kui sa kusagilt 40-50 meetri pealt Triumfikaarest mobiiltelefoniga pimedas pilti teed, siis välgu sisse lülitame pigem teeb asja hullemaks. Eeldusel, et sinna telefoni sisse ei ole ära peidetud mõnesaja kilovatist LED-lampi (võib-olla tulevikus on see iga taskutelefoni standardvarustuses).

Triumfikaar kuuga

Kuna ma õhtul välja tulles võtsin ka statiivi kaasa (reeglina ma seda jurakat kaasas ei tassi), siis nüüd oli viimane moment selle teguviisi õigustamiseks. Lisaks kaunivärvilisele loojangule oli toda õhtut õnnistatud veel pilvitu taeva ja peaaegu täiskuuga. Nii saime seal oma koduse pildikollektsiooni tarbeks teha mõned kohustuslikud, kuid mitte väga originaalsed ilupildid. Muljed saadud, pildid tehtud, ronisime uuesti maa alla ning metrooliin number 1 viis meid kiirelt koju ära. Mitte küll meie koju aga kellegi koju siiski (mis juhtumisi oli tollel ajahetkel meie kasutuses).

Päeva lõpetas supermarketist ostetud, kuid siiski väga Prantsusmaa köögi poole kaldu, õhtusöök. See sisaldas loomulikult veini, kuid mitte ainult. Pardimaksa pasteet ja kuivatatud sink baguette’iga, kõrvale tomatit ja ka vinnutatud vorsti – mmm, keele viis alla. Kere täis, tuli ka päevale joon alla tõmmata. Esimene päev oli olnud küll väga pikk, kuid palju positiivseid emotsioone pakkunud. Meie reis oli seega igati hästi alanud.