20.09 - Pariis, Helsingi

Äratus oli kell kaheksa - üsna vara, aga siiski olime välja puhanud. Käes oli selleks korraks viimane hommik Pariisis, ees ootas kodutee. Enne koduteed aga ootasid veel külmkapis mingid toiduained, mis tulid:
a) ära süüa
b) ära visata
c) perenaisele jätta
d) kaasa võtta.
Kasutasime nii variante a, c kui d - kõik, mis sisse mahtus, see sai ära söödud, mõned võileivad ka kaasa tehtud ning mingid asjad, mida oli viisakas perenaisele jätta (nt kohvi), need ka talle jätsime.

Kuigi see kägisevatest, kitsastest ja järskudest puutreppidest allaminek kahe suure kohvriga oli paras akrobaatika, siis nüüd seda viimast korda tehes, oli lausa kahju lahkuda. Ei jõua ära kiita (ok, võib-olla ikka jõuame juba) Airbnb nimelist portaali, mis vahendab turistidele tavaliste inimeste kodusid. Sest vaid nii on võimalik elada mõned päevad Pariisi südames, ilma et ennast ogaraks maksad. Loomulikult võib alati sattuda ka mingi kelmi otsa või saada risu korteri (selleks, et nii ei läheks, peabki tegema veidi eeltööd), aga meie panime oma katusekorteriga küll täkkesse. Ei oskaks isegi paremat tahta… Aga viskasime võtmed postkasti ja lasime maja välisuksel selja taga kinni klõpsata. Kusjuures mul on veidi kahju siinsest postiljonist, sest postkastid ei olnud üldse mitte ornungis numbrite järgi. Nad ei olnud ka mitte üldse ühesugused ja ühes reas. Osadel olid peal korterielanike perekonnanimed (ilma korterinumbrita), osadel olid peal korterinumbrid (ilma nimedeta) ning osad olid üldse markeerimata (võib-olla olid markeeritud peremeest selgelt identifitseeriva muskusega või millegi muuga - ei tea, ei hakanud nuuskima). Meil läks ikka tükk aega, enne kui leidsime ühe pisikese postkasti, kuhu oli korraliku parkinsonitõbise käekirjaga (aga selle eest väikselt) kirjutatud korteriperenaise perekonnanimi.

Et traditsioonid ei katkeks, siis ka sel hommikul ei läinud me ükskõikselt Boulangerie Heurtierist mööda. Kuna lennukile saamine koos kõigi muude sinna juurdekäivate protsessidega (lennujaama saamine, check-in, turvakontroll, ootamine) võtab alati pinutäie aega, siis oli selge, et ühel hetkel läheb kõht tühjaks. Ning kui on valida pagariäri pehme croissandi või lennujaama poe tuunikalasaia vahel (mille ainus omadus on see, et ta maksab palju), siis pärast pikki arvutusi ja arutlusi ning lugematute inimeste käest nõu küsimist, otsustasime lõpuks sarvesaiade kasuks.

Pagariärist välja astudes tabas meid väga ebameeldiv üllatus, et mitte öelda šokk. Kui Eesti inimene puhkusele läheb, siis see, mis meiega juhtus, on tema üks suuremaid hirme. Eks loomulikult püüad ju teha kõike selleks, et nii ei juhtuks, aga no lõpuni ei saa kunagi kõigeks valmis olla. Kui see on käes, siis on see käes ja tuleb lihtsalt süda kõvaks teha, säilitada kaine mõistus ja mõelda, et kuidas nüüd edasi. Ühesõnaga - väljas tibutas. Jah, lugesite õigesti - meil oli puhkus ja (esimest korda selle kahe nädala jooksul) taevast tuli õrna uduvihmakest. Emotsionaalselt oli see muidugi talumatu - on puhkus ja väljas sajab, kuid püüdsime jääda nii rahulikuks kui saime. Ei hakanud kaaluma, et kas nüüd on puhkus rikutud või mitte, eitamine on ju ka viis probleemidega tegelemiseks.

Seda piina pidime me taluma umbes-täpselt kaks minutit, sest täpselt nii kaua võttis aega metroopeatusesse jõudmine. Ning pärast seda me tegelikult enam tol päeval Prantsusmaa välisõhku nuusutada ei saanudki, sest metroost lennujaama rongile ümberistumine toimus maa-aluses peatuses ning ka rongipeatus lennujaamas asub terminalis sees. Ümberistumine metroolt rongile Châtelet peatuses käis kiirelt (rong jõudis jaama meiega samal ajal) ning juba 20 minutit hiljem tirisime oma kohvreid mööda Prantsusmaa suurima lennujaama lõputuid koridore. Ühe tühja check-ini leti juures kaalusime salaja kohvrid igaks juhuks veel ära kah - õnneks mahtusid need täpselt (praktiliselt grammitäpsusega) piirmäärade sisse. Nüüd võis julgelt minna neid ära andma.

Check-ini teoreetilise osa tegin tegelikult juba ära eelmisel õhtul telefonis ning Finnairi leti äärde jõudes tegin endale selle vapustava idee eest mitu väga pikka paid. Nimelt seisis seal sabas ligikaudu miljon hiinlast, kes kõik ootasid oma sumadanidega Helsingi lennule pääsemist. Suure tõenäosusega on Soome pealinn nendele vaid vahemaandumise koht, sest
Charles de Gaulle'i lennujaam
Finnair on väga kõvasti panustanud ida-läänesuunalisele transiitliiklusele, kuid see fakt ei kahandanud kuidagi selle järjekorra pikkust. Ja selline järjekord oli ligikaudu kolmveerand tundi enne teeninduslettide avamist!

Kuna meil tõesti olid formaalsused netis ette ära tehtud, siis saime valida järjekorras seismise asemel hoopis mugavad toolid ning nendel lösutades oma kaasa toodud söögikraami hävitada. Kui aga mögafonidest hõigati, et nüüd on Finnairi letid avatud, lonkisime vaiksel sammul baggage drop leti juurde ja vahetasime ilma sabas seismata oma pagasi pardakaartide vastu. Turvakontrollis ka suuremaid ekstsesse ei toimunud, mistõttu viimase tunnikese saime oodata suhteliselt iseloomutus terminaliosas. Kummaline oli see, et selles osas praktiliselt puudus kaubandusvõrk. Kui tavaliselt on lennujaamades tohutud kaubatänavad, siis antud alal oli paar sellist R-Kioski suurust müügiputkat, paar kohvikukest ja oligi kõik. Võimalik, et põhjuseks oli asjaolu, et tegemist on EL siselennuga ning suured tax-free kauplused on teistes terminalides (sealt kus väljapoole Euroopat lennatakse). Seega, kes plaanib mingid nänniostud lennujaama peale jätta, jääb küll tühjade pihkudega.

Lend oli sõnulkirjeldamatu. Ses mõttes, et igav, pole midagi kirjeldada. Tore oli, et Finnair pakkus tasuta tuunikala võileiba
Finnairi lennuvahend
(karbi peal kenasti „Made in Estonia“ silt) ning kohvi/teed/mahla, kuid meie ainus mure ja ootus oli selles, et piloot väga ei uimerdaks. Asi selles, et Pariisi lennuki maandumise ja Tallinna lennuki väljumise vahele jäi vaid mõnikümmend minutit, mistõttu iga sekund oli arvel. Kui Helsingis rattad maapinda puutusid, Tallinna lennuki boarding juba käis. Vantaa võlu on selles, et lennujaam on üsna väike ja kompaktne, seega kindlal (kuid kiirel) sammul jalutasime ühest lennukist teise. Või kui päris täpne olla, siis jalutasime lennukist bussi peale.

Tilluke Flybe firma iselendaja oli pargitud lennujaama kaugeimasse serva ning vägisi tekkis selline tunne, et taheti matsid härrasrahva silme alt ära saada. Et las ronivad sinna oma tiibadega saani, kui tõesti peavad, aga mitte nüüd sealsamas, kus meie lennukisse läheme :) Kirsiks kiluleival oli asjaolu, et sisse tuli ronida lennumasina tagauksest - aga no vähemalt väike redel oli selleks eraldatud. Ok, tegelikult polnud hullu ühti, kuid lihtsalt kontrast eelnenud lennuga näis just nii suur.

Lend Tallinnasse oli taaskord veidi lühem kui üks põhjalik ninanuuskamine. Sõidu ajal sai kuulda kaasreisijate valjuhäälset juttu sellest, kust keegi nüüd täpselt tuleb. Osad tulid Hiinast, osad Balilt, osad ka Pariisist. Kui lend oli lühike, siis pagasiootamine näis väga pikana. Lausa nii pikana, et lõpuks olime kahekesi seal ringi vurritava tühja kohvrilindi ääres. Meie piinade lõpetamiseks, pandi ka see lõpuks seisma. Nojah, ütleme nii, et see ei olnud maailma suurim üllatus, et meie sumadane ei jõutud ühelt lennukilt teisele üle tõsta - jõudsime ju vaevu-vaevu ise vahetuse ära teha. Teisalt, ma ikkagi salamisi lootsin, et Vantaa lennujaamatöötajad on usinad ning ronivad kasvõi nahast välja, et meid eeskujulikult teenindada. No läks teisiti, samas teenindusele on kokkuvõttes midagi raske ette heita - kohvrid toodi peaaegu ühes tükis järgmisel päeval koju ära. Ütlen „peaaegu“, sest ühe kohvri lukk oli katki, kuid ka see sai põhjanaabrite lennufirma kulul kiire lahenduse.

Sellise tõdemusega saabki antud reisikirjale joone alla tõmmata. Või nagu Burgundias selle koha peal öeldakse: FIN!

Kommentaare ei ole: