19.09 - Pariis

Kella üheksa paiku läks uni ära ning selline tunne oli, et oleks justkui omas kodus ärganud. Tuttav voodi, tuttav vaade aknast, tuttav värske croissanti ja baguette’i lõhn. Viimaste jaoks pidin küll boulangeriesse silkama, kuid ka see tee oli juba kodune. Ega palju puudu ei olnud, kui oleks tänavat puhastanud tuttavat kojameest teretanud ning kingapoe uksel suitsetavale (samuti igal pariisihommikul kohatud) müüjale lehvitanud. Eks see katusekorter mingis mõttes oligi ju kodu aseaine - oli see juba ju kuues hommik siinkandis. Arvestades seda, et vahepeal olime sõidus ja üle kolme öö järjest kusagil ei viibinud, siis kuus ööd samas paigas näib juba sissekolimisena.

Aga ma siis eelviimast korda kiidan siinseid croissante - nende suussulamine ei ole lihtsalt kujund, vaid nad olidki nii hõrgud ja õhulised, et sulavad suus ära.

Sulatavat temperatuuri lubas ka ilmateade - 28 kraadi, äikesevõimalusega. Ehk siis ootas ees kuum ja lämbe linnapäev, mis nüüd just käsi kokku lööma ei pannud. Õnneks oli meil reisikavas olemas ka üks variant kuidas liikuda õues, aga nii, et kosmiline tulekera pealage ei kiiritaks - kõrgete põlispuude alla mattuv Père Lachaise’i surnuaed.

Pilk metrookaardile näitas, et sinnajõudmine on üks paras ümberistumiste maraton. Õnneks tuli sel hetkel taaskord meelde asjaolu, et Pariisis sõidavad ringi ka bussid ja vualaa - meie koduukse lähistelt mööduv liin number 69 sõidab otse Gambetta jaama, mis oli juhuslikult ka see koht, kuhu meil minna vaja oli.

Père Lachaise’i (kahetsusväärsel kombel ei ole sellele viisakamat hääldust välja pakkuda kui „peer lašees“) kalmistu on Prantsusmaa pealinna suurim - 44 hektarit laipade all (st peal). See on tähelepanuväärne paik veel päris mitmel põhjusel. Tegemist on kõige esimese nii nimetatud aed-surnuaiaga maailmas ning samuti kõige esimese avaliku surnuaiaga maailmas.

Ah et miks peaks puhkuse ajal kuhugi surnuaiale minema? Et kas kuum päike on lõpuks tõesti mõtlemisele veidi liiga teinud? Tegelikult on Père Lachaise’i külastamiseks päris mitu põhjust ning eelpool mainitud kuum päike võib vabalt olla üks nendest. Iidsete puude vilus vonklevad teerajad on mõnus paik, kus mõnel kuumal suvepäeval (nagu ka too ilmselgelt päev oli) veidikegi leevendust saada. Ning kui nende teeradade kõrval asuvad uhked mausoleumid, millest peaaegu igaüks on paras arhitektuuriline meistriteos ning neid teoseid on territooriumil tuhandeid, siis lisandub jalutamisele ka arhitektuuriline tahk. Aga ka see pole veel kõik. Lisaks loetlematule hulgale täiesti tundmatutele nimedele, võib hauamonumentide pealt lugeda ka järgnevaid nimesid: Sarah Bernhardt, Georges Bizet, Frédéric Chopin, Amédéo Modigliani, Molière, Yves Montand, Jim Morrison, Édith Piaf, Oscar Wilde, Honoré de Balzac, Eugène Delacroix, Marcel Proust, Gioacchino Rossini ja nii edasi. Ning need pole kuulsate inimeste nimekaimud, vaid just sellel maalapil on nende maailmakuulsate kultuuriheeroste viimne puhkepaik.

Ning kui sellest kõigest (varjus kõndimine, arhitektuur, kuulsad kliendid) ikka veel väheks jääb, siis eestlaste jaoks on seal omaette rosin peidus. Nimelt on sinna maetud ka üks Eesti kuulsamaid maalikunstnikke, pikalt Pariisis elanud Eduard Wiiralt. Meie jaoks oli see ka peamine põhjus, miks otsustasime surnuaeda külastada - soovisime suurmehe hauaplaadi üles otsida.

Päris nullist õnneks Wiiralti otsimist alustama ei pidanud. No et lähed peaväravast sisse, võtad ette sektsiooni 1 ja käid kõik hauad läbi. Nii tegutsedes oleksime ilmselt seal veetnud paar nädalat (sest kalmistul on 97 sektsiooni ja igas sektsioonis sadu kalmusid). Keegi on selle töö kunagi ära teinud ja siin asub väike vihje, kuidas õige teeots üles leida. See kaart nüüd üdini täpne ei ole, sest haud  on tegelikult pigem 88. sektsiooni vasemas servas. Kuna usaldasime seda joonistust liialt palju, siis läks otsimisega veidi aega, aga lõpuks siiski leidsime ühelt kiviplaadilt tuttavad tähed, tuttavas järjekorras.

Kui põhieesmärk täidetud, jalutasime veel niisama ringi ja vaatasime neid uhkeid monumente hauatagusele maailmale. Muide aastal 1804, kui see surnuaed loodi, leiti, et see ei ole eriti mõistlik koht kalmistu jaoks, sest see asub linnast nii kaugel. Vaadates tänas linnakaarti, on Père Lachaise ikka suhteliselt Pariisi keskel, mistõttu tuleb loojate tulevikku vaatavat visiooni tunnustada. Linna plahvatuslikku laienemist aga enamik pariislasi ette kujutada ei osanud, mistõttu esimese aasta lõpuks oli seal ainult 13 hauaplatsi. Arvestades väljamõõdetud tohutut maa-ala, leiti, et see ei lähe mitte. No kuidas leida kliente? Loomulikult tuleb reklaami teha. Ja reklaam teatavasti töötab ju kõige

Mälestusmärk I Maailmasõjas hukkunuile

paremini, kui seal osalevad kuulsad inimesed. Nii palgatigi tinglikult Jean de La Fontaine (kuulus prantsuse luuletaja) ja Molière, kelle maised jäänused jäänused siia lihtsalt ümber maeti. Paar sellist trikki tehti veel ja asi töötas! Pariislased hakkasid massiliselt soovima hauaplatse kuulsate inimestega samale kalmistule. Tänase seisuga on sinna maetud julgelt üle miljoni inimese ning hoolimata kuulsatest naabritest, on tegemist üsna mõistlikult hinnastatud platsidega. Näiteks hauaplatsi 10 aasta rent on ca 700€, 50 aasta rent 3500€ ning igaveseks saad endale maalapi osta ligikaudu 10 000€ eest.

Kui surnuaia teisest otsas lõpuks välja saime, olid üsna mineku peal ka meie jalad. Ei tea millest see oli, kuid mida samm edasi, seda lödimaks meie kõnnak muutus. Võimalik, et see oli eilse šoppamise (loe: pideva käimise) ja tänase kuuma ilma kombinatsioon, kuid võimalik oli ka meie kehv füüsiline vorm (mina siiski hääletan esimese variandi poolt). Seetõttu ei hakanud ka enam mingit pikka matka tänasesse päeva plaanima ning sõitsime metrooga Odéoni peatusesse, mis oli Seine vasakkalda tegevuspaikade üks tulipunkte. Siinsamas asuvad kuulus Odéoni teater, Sorbonne’i ülikool, Luxembourgi palee ja palju muud huvitavat. Selle palee aedadesse soovisimegi minna, kuid esmalt tuli nälga peletada. Selleks otstarbeks sobisid imehästi galette (rukkijahu pannkook) juustu, singi ja munaga ning

Tilliga paanipoiss

crêpe suhkruga. Esimese eest küsiti lausa 5€, maius oli poole odavam. Maitse oli jumalik! Vähemalt tollel hetkel, tühja kõhuga, neid tooteid suhu pistes, selline emotsioon tekkis.

Sõrmi lakkusime juba puhtaks eelmainitud lossi varjulises aias pingil istudes. Rahvast liikus väga palju, sest käes oli ju reede pärastlõuna, väljas oli ilus ilm ning Luxembourgi aiad on teada-tuntud pariislaste (ja ka Pariisi külaliste) ajaviitmise koht. Ka meie tegutsesime eesmärgipäraselt - viitsime aega. Istusime pingil, vaatasime kuidas turistid kihistades palja tilliga kujust pilti teevad

Kenadust sinna parki jagus

(tegin siis kah), kirjutasime päevikut, vaatasime veel inimesi ja olime niisama. Mõne aja pärast kolisime päikese kätte, otse palee ette, kust leidsime pingi ja jätkasime sama tegevusega (v.a. see tillivärk, sest seal enam selliseid kujusid polnud). Päike võttis päris hästi. Kummastav oli vaadata musta värvi pintsakute ja lipsude ja pikkade pükstega kontoriinimesi, kui ise oled lähedal ka T-särgi ära võtmisele, sest ihu tahab selle sees ära sulada. Võta siis, kurat, vähemalt pintsak ära, et ei kriibiks niipalju põhjamaalaste silma! Aga nüüd traditsioonilised ajaloominutid (soovijad võivad alljärgnevat kuut lõiku lugeda mõttes Hillar Palametsa häälega)…

Luxembourgi palee ehitati 17.-l sajandil Louis XIII ema, Marie de Médici kuninglikuks residentsiks. Tervelt 30 aastat ehitati. Ma olen kogu aeg mõelnud, et pidi ikka inimestel kannatust olema. Teades tolleaja inimeste keskmist eluiga (mida teadsid väga hästi ka tolleaja inimesed ise) ning  kümnetesse aastatesse minevaid ehitusperioode, siis see, kellele ehitatakse, ja see, kes seda kasutama hakkab, võivad olla kaks täiesti erinevat isikut. Nii tegelikult läks kas antud palee puhul. Kuigi kuningaema elas lausa 67 aastaseks, sai tema elujaks siiski otsa kolm aastat ennem lossi valmimist (kuigi ühes lossi tiivas sai ta mõned aastakesed sees elada,- jäi palee kogu ilu ja hiilgus siiski nägemata).

Paleed ehitati aga siiski väga selgelt tema näpunäidete järgi, eeskujuks oli Firenzes asuv Palazzo Pitti, mis oli Médici

Palee kaunilt dekoreeritud seinakell

sünnikodu. Sellise suure kulutuse (Louvre’i paleeni on ju siit napilt üle kilomeetri maad) tegi võimalikuks asjaolu, et aastal 1610 suri prantsuse kuningas Henry IV ning troonile asus Marie 9-aastane poeg. Et päris mudilastel ikka riigi saatust suunavaid otsuseid teha ei lasta, siis de facto sai riigipeaks kuninga ema. Ilmselgelt oli ta seda hetke oodanud ja seetõttu otsustas (enne kui poisiklutt talle päitsed pähe paneb) endale tänutäheks suure palee ehitada.

Tollase nimega Médicite palee sisemusest väga palju autentset enam alles jäänud pole. Need tohutud hulgad maale, mis lossi kaunistama telliti, on pillutatud muuseumitesse ja erakogudesse

Hilissuvine kirevus

üle maailma. Ka sisearhitektuuri on muudetud. Lossil on kaks identset tiiba, kus ühes tiivas pidid olema siis Marie de Médici ruumid ja teises tema poja ruumid, kui ta juhtub külla tulema. Kordan siis uuesti üle - Louvre’i palee jääb linnulennult kilomeetri kaugusele. Oleks ju saanud ööseks koju minna küll, aga noh…

Pärast Médici surma käis palee päris mitu korda käest kätte ning üheks kuulsamaks asukaks oli Berry hertsoginna Marie Louise Elisabeth d'Orleans, kes korraldas lossis tõelisi mutantreive. Need peod läksid lausa nii rajuks, et palju näinud ja teinud prantsuse õukond keeldus ühel hetkel temaga suhtlemast. See periood kestis aga ainult mõned aastad, sest siis nooruke paartiänimal suri ning Luxembourgi paleest sai hoopis muuseum, Louvre’i eelkäija.

Prantsuse revolutsioon tegi aga ka sellele lõpu. Hooned riigistati ning ehitati kapitaalselt ümber senatihooneks. Selleks on ta jäänud tegelikult tänase päevani. Ainsaks „vahepalaks“ oli II Maailmasõda, kui Luxembourgi paleest sai saksa Luftwaffe peakorter Prantsusmaal. Nii Luftwaffe juht Göring, kui mõned tema alamad, olid suured luksuseihalejad, mistõttu veetsid nad siin Pariisi ühes vingemas lossis päris palju aega. Sellest tulenevalt oli Palais du Luxembourg ka liitlaste üks potentsiaalseid sihtmärke, kuid õnneks päästi Pariisi hävingust linna komandör Choltitz, kes otsustas võitlemise asemel hoopis alla anda.

Kunagisel lossiterritooriumil asuvad lisaks võimsale pargile ja mainitud paleele veel mõned hooned, kus asuvad näiteks muuseum ja senati presidendi maja.

Kella nelja paiku asutasime aga end minekule, kuid start oli ikka väga vaevaline. Tunnikene päikese käes istumist oli aju mõnusalt ära küpsetanud ja ka mujalt ihust oli jõud justkui aurustunud. Löötsa-löötsa taarusime kuidagi seal Rive Gauche’i (Seine’i vasakkallas) kitsukestel tänavatel kuni ühel hetkel jõudsime jäätisekohvikuni. Vohh! See on just see, mida vaja - 99,9%-ne puhas energia, külmutatud kujul. Naine võttis passioonvilja-kookosemaitselise energiatuutu ning mina lihtsakoelise šokolaadikoonuse.

Konna kõrts

Jäätist limpsides jalutasime mööda „Roger le grenouille“ („Konn Roger“) nimelisest restoranist, kus väidetavalt (internet väitis nii) on Pariisi suurim roogade valik, mille alusmaterjaliks on restorani nimes mainitud kahepaikse eenduvad kehaosad. Konnajalgu võis sealt osta väga erinevalt maitsestatuna, töödelduna ja erinevate lisanditega. Menüüs olevad hinnad näitasid, et ka restorani töötajad teadsid, et internet peab ned kõige kuulsamaks konnajalarestoraniks Pariisis.

Kuna naisel oli väga selge siht silme ees - proovida ära kõik prantsuse köögi kuulsamad road ning teod, merekarbid, krabid ning muud limukad nii mererannast kui aiamaalt olid oma gastronoomilise otsa juba leidnud, siis ei saanud ka kõige kuulsamast tootest mööda minna. „Konnaõgijad“ on ju stereotüüpne väljend, kui soovitakse prantslasi kuidagi halvustada. Kuigi eestlased peaksid kulinaarsete mõnituste luhvtitamisel suhteliselt ettevaatlikud olema, sest on päris mitu kohta, kus saaks ka meie toidulauast kinni hakata. Sest oleme ju need, kes joovad hapnenud piima, kes söövad praetud jahu hapnenud piimaga (kama), kes söövad hapnema läinud kaerahelbe klimpi (kaerakilet) või kes söövad keedetud seajala mahlas hangunud liha (sülti).

Konnaõgardlus pidi aga siiski veidi ootama, sest Prantsusmaale kohaselt oli hilisel pärastlõunal restoran lihtsalt suletud. Eks siis tuleb õhtul tagasi tulla (või alternatiiv

Kiriku avar sisemus

leida). Tasapisi kodu suunas kooserdades jõudsime aga täiesti juhuslikult Saint-Sulpice’i katedraali juurde. See oli küll väga oskuslikult ära varjatud (kiriku ees platsil toimus mingi Aserbaidžaani tutvustas üritus, mistõttu olid ehitatud sinna kõrged aiad), kuid selle kõrged ja eristuvad tornid jäi siiski silma. Kes on näinud filmid „Da Vinci kood“ või siis lugenud Dan Browni vastavasisulist raamatut, sel tuleb see pühakoda kindlasti tuttav ette. Siia jooksid igasugu liinid kokku ning siin juhtus ka muidu hirmsaid asju. Seda siiski ainult raamatus ja filmis. Tegelikus elus mingeid maagilisi meridiaane, „Roosi liine“ ning Zioni kloostri märke sealt kirikust ei leia, mis aga ei tähenda, et neid sealt nüüd massiliselt otsimas ei käida. Filmi populaarsus on tinginud lausa selle, et kirikusse on üles pandud silt, mis seletab ootuste ekslikkust. Silt on loomulikult selleks, et keegi kusagilt midagi urgitsema ei läheks. Et äkki on salauks just selle kivi taga?

Aga urgitseda oleks seal nii mõndagi, sest Püha-Sulpice’i kirik on ainult nõksa väiksem kui Notre-Dame ja sellest tulenevalt

Kaunid detailid (müstilised, kui soovite)

Pariisi suuruselt teine pühakoda. Ajalugu on läinud niimoodi, et fassaadi kaunistavad kaks torni on erinevad nii välimuselt kui kõrguselt. Kunagi hakati ümberehitust tegema ning esimene torn saadi ka valmis, kuid siis tuli prantsuse revolutsioon ja teine torn jäigi vanale kujule.

Kui välimus oli võib-olla veidi kipakas, siis sisemus kattis selle puudujäägi. Majesteetlik, pühalik ja… vaikne, sest tegemist pole turistihordide tavapärase sihtkohaga. Sattusime ju meiegi siia poolkogemata. Aga täiesti asjata on see (mass)turismiradari alt välja jäänud - kirik on seest põnev, seinu katavad Eugène Delacroix maalid ning ajalugu on ka siin põrandaplaatidesse sügavale sisse imbunud. Näiteks on selles kirikus ristitud kurikuulus markii de Sade ja poeet Charles Baudelaire, siin on abiellunud Victor Hugo ning siia on maetud Päikesekuningas Louis XIV lapselapsed.

Põnevaks esemeks on kirikus veel gnoomon ehk päikesekell. Tegemist on suure Egiptuse stiilis obeliskiga, mis siis

Kirikus oli rohkelt väikeseid kabeleid

peegeldab põrandale läbi akna sissepaistvat valgust ning põrandal on omakorda joon, mille järgi saab aega määrata. Ilmselt see obelisk ja maha tõmmatud jutt inspireerisidki Dan Browni sinna lugu ümber ehitama, kuid tegelikkus on siiski palju proosalisem. Gnoomonit oli vaja teaduse tegemiseks ning kunagi tahtis kirik teadusuuringuid enda käpa all hoida. Ning see värgendus võis muide Saint-Sulpice’i revolutsiooni ajal päästa, sest revolutsionäärid olid ju „teaduspõhised“ ning päikesekell oli piisav põhjus, miks kirikut mitte ära rüüstada.

Meie, kahjuks, seda obeliski siiski ei osanud otsida, sest lugesime päikesekellast alles tagasi kodus olles. Aga no järgmisel korral vaatame kindlasti üle. Äkki ikkagi on mingi maagiline lugu sellega… :)

Pärast kirikus käimist (väga pühalikult kõlab :)) vantsisime lõpuks taas üle jõe, Pariisi ühele tuiksoonele - Rue de Rivolile. Kasutasime laiska reedest pärastlõunat selleks, et teha kauplustes sihtotsingut - naisele oli vaja ägedat käekotti ja mulle triiksärke. Etteruttavalt võib öelda, et tühjade kätega jäime mõlemad. C&A nime kandvas kaupluses olin korraks lootusrikas, kui nägin, et müügil on ka särgid tavapärasest 5 cm pikema käisega. See lootus aga kustus kiiremini kui iseseisev mõtlemine Keskerakonda astudes. Jälle seesama jama - millegipärast eeldatakse, et pikad inimesed on automaatselt tümikad. Jah, käised olid tõepoolest parajad, kuid ülejäänud gabariitide osas oli tegemist kaheinimese särgiga. Mulle tegi veel hirmsasti nalja aga see, et müügil olid ka särgid keskmisest 5cm lühemate käistega. Huvitav kellele need mõeldud on? Mingid türannosauruste laadsed inimesed, kes käsi ei kasuta ja need on taandarenenud (tegemist ei olnud lühikese käistega särgiga!).

Kotibutiikidest niisiis ei leidnud ka midagi, mistõttu sõitsime metrooga veel korra „Quatre Temps“ kaubamajja, kus olime eile kolanud. Ajusopis vemmeldas teadmine, et seal justkui oli midagi sellist, mida otsisime, kuid kohale jõudes selgus, et mõistus mängis väikest vingerpussi. Ja siis andsime alla - no kui ei saa, siis ei saa. Jälle metroosse ja nüüd juba kodupeatusesse. Väsinud jalad igatahes tänasid meid selle eest, et pool tundi ühes suunas ja pool tundi teises suunas ringi kärutasime (istekohti vagunis õnneks oli).

Just jalgadelt tulevate soovituste toel otsustasime, et ei hakka sinna kuulsasse konnarestorani tagasi vantsima. Aga et konnajalad ikka ilusti proovitud saaks, siis otsisime üles ühe teise söögikoha, kus menüüs vastav roog olemas on. Sellistele parameetritele vastav asutus asus meie kodutänava lähistel, Pahade Poiste tänavas, ka restoran oli samanimeline („Les Mauvais Garçons“). Amfiibeluka jäsemetest tehtud roogi oli küll menüüs ainult üks, kuid sellest piisas, sest minul olid nagunii söögihuvid imetajate perekonna loomade seas. Aga vastupidiselt restorani nimele, olid toidud küll äärmiselt maitsvad (taaskord).

Eelroaks valisin mina Oeufs en meurette foie gras’ga (pošeeritud munad hanemaksa pasteediga) ning need olid tõesti jumalikud. Minu maitsemeelte jaoks oli selline toidukooslus ideaalilähedane, mistõttu ei täinud väga kiiresti seda isegi ära süüa. Tahtsin seda imetabast maitsete buketti oma suus säilitada võimalikult kaua. Naine võttis loomulikult eelroa hoopis teisest ooperist - kuus viinamäe tigu mingi isuäratava lõhnaga leeme all.

Pearoaks tuli minule maigre du canard (pardirind) akaatsiamee ja pirniga, mis oli samuti väga hea, aga mitte nii ekstaasiviiv kui eelroog. Peamine pearoog oli muidugi see, mille pärast sai tuldud - krõbedad konnajalad. Terve taldrikutäis konnajalgu, kui nüüd täpne olla. Päris palju oli seal nakitsemist ning välja nägid need nagu frititud kanajupid, lõhn oli samuti nagu frititud kanatükkidel ja no maitse… tastes like chicken! Põhimõtteliselt võiks selliselt küpsetatud konnajalgu väga vabalt kana pähe inimestele sisse sööta ning keegi ei teeks teist nägugi. Vaid siis kui oled uudishimulik ja hakkad vaatama, et millised kanaosad need nüüd täpselt võiks olla, võib tekkida sisemusse kahtluseuss. Kui nüüd üks terviklik „kanatükk“ kätte võtta ja välja venitada, siis saad aru, et ei ole eriti kana moodi. Või noh, et selline konna moodi kana. Kahe jala täisamputatsioon on tehtud kusagilt naba kõrguselt ning eraldis on täies ilus ära küpsetet. Kui nüüd antaks mulle valida, et kas ma peaksin sööma tigusid, merelimukaid või konnajalgu, siis oleksin kindlasti toonekurgedega samas paadis ja valiksin konnad.

Mul olid ammu söögid otsas ja ära seeditud, kui kõigil serveeritud konnajalgadel liha luudelt otsa sai ning kelner taldriku pisikese kondikuhilaga kööki ära viis. Maksime ära ja tegime enne koju minemist teele veel väikese saki sisse - jalutasime mööda uue kunsti muuseumist, Pomidou keskusest. Kuna väljas oli pime ja keskus mingil kummalisel põhjusel polnud valgustatud, siis see tagurpidi maja (nt venilatsioonišahtid asuvad väljaspool) mõjus paraja tondilossina. Korteri poole lonkides imestasime taaskord kui palju ikka meie rajoonis neid „Sinise Austri“-laadseid klubisid on.

Õhtul pakkisime enamuse asjadest ära, sest siis on hommikul vähem jändamist. Õnneks on lend mõistlikul ajal, saab rahulikult välja puhata ja siis kodu poole suunduda. Pakkimisega ka meie ärkvelolek lõppes, hinge puges vaikselt reisilõpu tundmus.