12.09 - Beaune

Ai-tinn-tinn-tinn-tiritinn. 8.45. Hommik. Äratus. Asjad kiirelt autosse ja ruttu-ruttu kõrvalasuvasse „Carrefouri“ supermarketisse. Viimasest korralikust toidukorrast oli juba liiga palju aega möödas, mistõttu röökis kõht juba ahastavalt, et andke midagigigigiii ning oli juba loobunud arutlemast, et mis põhjusel teda sedamoodi karistatakse.

Midagi meeldejäävat ja kirjutamisväärset söögipoolist me sealt ilmselt ei saanud, kuid kuna reisipäevik enam tühja kõhtu ei maini, siis järelikult tühjade kätega poest ka ära ei tulnud. Tühjade kätega kohe päris kindlasti mitte, sest ühte asja reisipäevik siiski märgib selle supermarketi osas - seal müüdi isegi õlut! Ilmselt on kodumaal vähe seltskondi, kus suudad inimesi rabada sellise sentsatsiooniga - välismaal müüakse poes õlut! - kuid Prantsusmaal võib õllesõber kodulähedasest poest tihti tühjade kätega tagasi tulla. Kui veini ikka müüakse, siis õllega on lood keerulisemad.

Seekord aga siis näkkas - kummalisel kombel olid mõlemad õllevalikud seotud kaudselt religiooniga. Esiteks kurjakuulutava nimega „Bière Du Démon“ („Kurivaimu kesvamärg“) ning Thomas Becketi nimeline (kunagine Canterbury peapiiskop, kes maha löödi) kolmpakk.

See viimane oli lausa Burgundia oma käsitööõlu, mille kohta ma oma hääle sõbrale / õllegurmaanile koju ka paar rida kirjutasin. „Blanche de Bourgogne“, „Brune de Bourgogne“ ja „Ambrée de Bourgogne“ - kodukandi murrakus siis Burgundia valge, pruun ja merevaigu karva õlu. Täitsa korralikud kloostriõlled, millel “miskeid haisvaid juustusid või värke võiks kõrval olla“ kui nüüd eksperti tsiteerida. Ah, et mis ma mingist õllest niipalju kirjutan? Õlu on ju õlu. Aga vot ei ole päris nii. Kui sa poeriiulilt ainult Saku Originaali või A le Coq Premiumi üles leiad, siis võib öelda, et sa päris õlut polegi veel proovinud. See, mismoodi eelmainitud joogid valmivad ja mismoodi valmib õlu - need protsessid väga palju ei kattu. Isegi sisendid on suuresti erinevad.

Igatahes soovitan vahest prooviks võtta ka mõni käsitööõlle (no need on need väikesed ja hirmkallid pudelid). Võib juhtuda, et esimese proovimise peale mõtled, et mis kuradi solk see nüüd on (ja nii kallis ka veel)?!?? Võib ka juhtuda, et mõtled hoopis, et ohoo - õllel võivad ka maitsenüansid olla. Käsitööõlled pole joogiõlled pärast sauna või rasket tööpäeva tarbimiseks. Nende jaoks tuleb aega võtta ning maitsemeeltega kuulata, et mida jook sulle pajatab. Mõni õlu on kurja jutuga ja virutab oma argumentide toestamiseks ka sulle kuvaldaga makku, mõni on aga nagu leebe läänetuul… Ok, nüüd läks veidi lappama. Igatahes - ostsin poest õlut :)

Järgmised 3,5 tundi olid üsna sündmustevaesed, sest suuresti veetsime selle kiirteel ja kiirusel 130 km/h. Ehk siis ligikaudu kella kahe paiku päeval jõudsime Burgundia veinipealinna Beaune’i (hääldub: Bonni). Kuna meil oli oma auto ning plaanisime peatuda siinkandis 2-3 ööd, siis otsustasime endale öömaja võtta mõnest linna ümbritsevast külast. No näiteks mõni kodumajutus väikeses villas kusagil viinapuude väljade kõrval kõlas meil peades väga hästi. Ning tegelikult sellist lahendust ka internetiavarustes soovitatakse.

Külakesi jääb sellest väikelinnast igasse suunda, meie liikusime lõuna poole, kuna see pidi olema veel eriti kaunis kant. Oli küll! Õnneks paistis ka igal pool kodumajutusi olevat, sest „Gîtes de France“ silte oli päris mitmes kohas. Valisime ühe armsa majakese välja (polnud küll viinamarjapõllu servas, aga siiski väga kaunis elamine) ning lasime uksekella. Selle peal väljutus uksest üks abivalmi ja rõõmsa näoga naisterahvas, kes kohe ka entusiastlikult hüüatas: „Ponnnžuuur!!“. Saades teada, et me sooviks nüüd sisse kolida mõneks päevaks ja et meil broneeringut pole, tuli talle momentaalselt selline hädalise nägu pähe.

„Oi, meil küll kohti pakkuda pole - nädalavahetus ju algas. Kus te siis niiviisi, ilma broneeringuta…?“

See hädalise nägu näis nakkav olevat, sest tundsin, kuidas mainit’ grimass ka mu näo peale valgus. Einoh, nädalavahetus küll, aga see pole ju ometigi rannapiirkond, kuhu linnasaksad tööpäevade vahelist aega surnuks lööma sõidavad…

Pool sellest väitest oli tõsi - merd siin tõesti polnud. Selle asemel olid needsamad viinamarjapõllud, mille äärde me oma kujutelmas öömaja pidime saama. See idülliline kujutelm aga polnud kahjuks väga originaalne, mistõttu arvestades väga kaunist ilma ja saagikoristuse kõrghooaega, valgus sellel nädalal Burgundiasse (ja eriti Beaune’i ümbrusesse) tegelikult väga suur hulk rahvast, kes kõik vajasid öömaja. Targemad nendest olid omale voodid ammu ära broneerinud, mitte nii targad seisid aga nõutu näoga võõras hoovis ja ajasid majaperenaisega juttu. Aga nagu ma mainisin - tädi oli äärmiselt abivalmis. Ta pakkus kohe välja, et helistab paarile tuttavale kodumajutajale, et me ei peaks siin kõiki ükshaaval läbi sõitma. Nagu me selleks ajaks juba kartsime, tulid vastused kõik ühesugused - hullud peast, ilma reserveeringuta nädalavahetusel Burgundias!!

Saime talt ka veel ühe ühe teise küla katusealuse pakkuja numbri, kuid ka temagi vabandas ette ja taha, aga pakkuda polnud midagi. Ega’s midagi, halb aimdus hinges, sõitsime Beaunest üha rohkem eemale ja muudkui kammisime küla kodumajutusi (ja ka hotelle) läbi. Ühes hotellis isegi korraks näkkas - tänaseks oli vaba tuba olemas, kuid homseks mitte.

Hotell Ibis Beaune

Kaaludes plusse ja miinuseid, me siiski sellest loobusime. Laupäeva õhtul uuesti sama tralli läbi teha ei tahtnud ning vähemalt kaks ööd soovisime siinkandis kindlasti olla. Seega lasime aga edasi. Tulemused: ei, ei, 1 öö, ei, 1 öö, ei. Tervelt 2 tundi läks selle nahka ära ning lõpuks olime linnas tagasi ja keerasime hotelli Ibis Beaune La Ferme Aux Vins parklasse.

Hotelli vastuvõtuteenindaja rõõmustas meid uudisega, et neil on tõesti pakkuda vaba tuba. Ning nii tänaseks ööks kui ka järgmiseks. Raha soovis ta saada 95€ per pime aeg ning selle hinna sisse hommikusöök ei mahtunud. Lõputuna näiv otsimine oli teinud oma töö ning nii olime selle pakkumisega nõus. Kuigi maksime rohkem,

Kordeljeeride torn

kui oli plaanis (kodumajutuse hinnad olid 50-70€/öö) ning saime vastu äärmiselt igava (kuigi puhta ja korraliku) ketihotelli toa Beaune’i äärelinnas.

Kuna me olime nüüd üle poole päevast lihtsalt istunud, siis oli käes viimane aeg, et end veidi liigutada. Vedasime kraami autost hotellituppa ära ja siis kohe linna peale. Auto sai parkida ilusti vanalinna müüri äärde ja… Beaune, hiir vi kamm!

Suureks üllatuseks oli vanalinn praktiliselt inimtühi. Ok, päris kahekesi me ka seal ei olnud, kuid miski ei reetnud seda, et ümbruskonna majutusasutustel praegu kuldaeg oleks. No selline teisipäeva-varahommik-Tallinna-vanalinnas-tüüpi olukord. Mõni tänav oli puhtalt meie päralt, mõnel tänaval oli veel paar inimest ja

Burgundia kirevad katused

väljakutel pidi rahva kokkulugemiseks appi võtma lausa teise käe. Aga see on ju suurepärane! Ei pidanudki küünarnukkidega vehkides turismigruppidest läbi tungima, sai rahulikult vaadata, et mis linn see siis on.

Kaunis linn on Beaune! Kohe jäid muidugi silma Burgundia kirevad katused ja Hôtel-Dieu ehk keskaegne vaestehaigla. Ning linnamüürid. Ning mõnusad väikesed nurgatagused.

Mõnus vanalinn

Nende katustega on selline lugu, et ühtede allikate alusel tuli see komme Flandria kandist ning sai mingil põhjusel Burgundia rikaste ja ilusate (ning ka koledate) lemmikuks. Teised allikad väidavad, et see komme tuli hoopis ida-Euroopast. Mine sa võta nüüd kinni, et mis see õige on. Üks on igatahes kindel - Eestist see stiil tulnud ei ole, sest kaks eestlast vahtis neid katuseid tol pärastlõunal seal suu ammuli kui ilmaimet.

Palkide torn - La tour des Billes

Põlnd varem näind, põlnd varem käind. Kas ta nüüd ilusam on kui üks korralik rookatus, aga pilku püüdis see kirevus küll.

Seal sihitult kolades leidsime end lõpuks Notre-Dame’i nime kandva basiilika eest. Selle gooti-romaani stiilis kiriku läheduses ei olnud mitte ainsamatki hingelist. Käisime piilusime värava vahelt

Notre-Dame de Beaune

kirikuaeda ning läksime logistasime peaust. Tsipa üllatav oli see, et uks avanes. Heh, kas see oligi nüüd lahti või lõhkusime iidse ukse oma logistamisega ära? Õnneks see esimene variant, sest pimedast katedraali eeskojast vaatasid meile vastu kaks paari inimsilmi, mis kuulusid turistidele, kes olid just lahkumas.

Kirikuaed

Romaani stiilis kirik oli seest üsna hämar, kuid selle eest oli seal kõrval väike kloostriosa, mille aeda me ennist just olime varbaia tagant piielnud. Seal võlvkaarte varjus saime ka veidi jalga puhata.

Restoran "Tuvipidaja maja"

Pärast kiriku ülevaatamist ja hinge eest hoolt kandmist, hakkas üha rohkem omale tähelepanu nõutama ka ihu. Kõht on tüüühi!! Selle peale koukisime taskust uuesti linnakaardi välja ja püüdsime jälile jõuda, et kuhu suunas peaks jooksma, et restorane leida. Õnneks ei pidanud kaugele silkama ning ajaloolise tõe huvides tuleb mainida, et me tegelikult ka ei jooksnud. Suur väljak, mis oli ääristatud söögikohtadega, asus kiviviske kaugusel (tjah, tuleb

Turuhoone ja -plats

mainida, et ka seda me järgi ei proovinud ehk siis kive samuti loopima ei hakanud). Lugesime järjest paari-kolme toiduasutuse menüüd läbi, veendumaks, et need on praktiliselt ühesugused. Kuna oli meie esimene õhtu Burgundia maakonnas, siis lõplik valik toimus selle järgi, et kellel oli kõige rohkem „traditsioonilisi asju“ menüüs.

Restoran, mille välja valisime, läks küll nimetuse „brasserie“ alla, kuid prassimiseks siiski ei läinud. Põhitähelepanu oli toitudel, täpsemalt kohalikel toitudel. Üks meist võttis Andouilette’i Dijoni sinepikastmes ning teine Burgundiapärase veiseliha. Tegelikult

Magusapoe vaateaken

poolitasime road, sest mõlemad paistsid olevat väga isuäratavad ning mõlemat oli soov proovida.

Andouilette Dijoni sinepikastmes

Andouilette on muide selline jämedateraline vorst, mis on reeglina tehtud sealihast ja topitud mainit’ looma soole sisse. Aga et see toode ei maitseks nagu sissekantud kirsa säär, on soolde raputatud veel ka pipart, veini, sibulat ja muid maitseaineid. „Salajaseks“ koostisosaks on rupskid. Ühesõnaga selline korralik ja jõuline vorst

Burgundiapärane veiseliha

päris lihast ning veidi erilise maitsega. Olgem ausad - isegi pildil näeb see üsna karune välja. Keskmisesse haute-cuisine prantsuse restorani sobib see sama hästi kui umbjoobes külajoodik poe kõrvalt balletikooli vilistlaste peole.

Sellest vorstist on ka erinevaid vorme, oleneb millisesse sooleosasse on sisu topitud ja palju on seal „salajasi“ koostisosi. Gurmaanide seas on kõige kõrgema taseme vorst selline, mille kohta üks kunagine prantsuse poliitik ütles nii: „Poliitika on nagu tõeline andouilette - see peab haisema sita järgi, kuid mitte liiga palju“. Väljaspool Prantsusmaad seda rooga reeglina ei leia ning ka siin on vorst populaarne eelkõige Burgundias ja Prantsusmaa keskosas.

Meile toodi õnneks selline algtaseme andouilette. Väga erilisi lõhnaomadusi see ei eritanud ning maitse oli lausa

Beaune

suurepärane. Suus segunenud veidi hapukas (kuid piprane) vorst ning Dijoni sinepikaste täiendasid minu hinnangul teineteist suurepäraselt. Kuna Andouilette oli niivõrd eriline, siis Burgundia stiilis veiselihakamakas jäi kahjuks selgelt varju. Liha oli küll mõnusas veinikastmes ja pehme ning igal teisel päeval hulgaliselt kiidusõnu vääriv, kuid võrreldes selle vorstijulgaga jäi natuke liiga igavaks.

Kõht täis, jalutasime veel veidi ringi, kuid lõpuks hakkasid jalad väsimusmärke väljastama, mistõttu varjusime hotelli ära. Õhtu veetsime päevikut kirjutades, õllesid (millest ennist väga pikalt kirjutasin) maitstes, telekas ja internetis pakutavaga tutvudes. Kuigi me ülemäära palju tänasel päeval ette ei võtnud, siis pikk sõit ja ootamatult ajamahukaks kujunenud öömaja otsimine olid oma töö teinud, mistõttu kella 10 paiku lasime juba tuled surnuks. Homme siis ootas ees juba tõsisem tutvumine sellega, et mida Burgundial pakkuda on.