11.09 - Saint-Malo, Saint-Calais

Hommik bretoonide maal algas väga kenasti – päike paistis ning eilsed kulinaarsed vallutused olid meile mõlemale
Saint-Malo linna kindlustornid
kehakohased. See tähendab, et mingeid vastunäidustusi ja kõrvalmõjusid see õhtusöök ei tekitanud. Et samasuguse enesetundega ka edaspidi toimetada, lendasid langustiinid kenasti prügikasti. Sest loomulikult ei söönud neid eile õhtul enam keegi ja täna hommikul peegeldusid mainitud vähiliste süsimustadest silmadest juba eilse erutunud vanahärra emotsioonid ja sõnad. Öeldakse, et elus peab kõike proovima, kuid ma pakun, et selle ütluse väljamõtleja liiga põhjalikult oma mõttetera võimalustesse ei süüvinud (või siis ta ei elanud väga kaua). Põnevad ja eksootilised kõhuhädad, Euroopa ravikindlustuskaardi toimimise uurimine ja
Linnamüür jookseb piki rannikut
reisikindlustuse kasutamise praktilised võimalused las jäävad siiski teistele avastada. Meie hommik algas täiesti söödavate ja üsna värskete pasteedisaiadega.

Pärast seda juba killavoor kokku ja uuesti vanalinna tagasi. Saint-Malo on kohalikus bretooni keeles Sant Malou ning sellest tulenevalt hüüavad linlased ennast maluiinideks. Linna nimi tuleneb muide sellest, et kusagil kuuendal sajandil loodi siiakanti klooster, mille üks munkadest oli Püha Maclou. Miks just tema nimi pärast tervele linnale pandi, seda ma ei tea, võib-olla siis paistis
Väikesed kaljusaared
tollel vanal ja hallil ajal kuidagi silma. No leiutas mingi peene napsi või siis jalgratta või kapsaraua. Või oli lihtsalt üle-kloostri tuntud nalja ja napsumees. Kes seda enam mäletab.

Küll aga pole selle piirkonna ajalugu (ei nimetamisele eelnev ega ka järgnev) üldse mitte vaga ja pühalik. Saint-Malo linna koha peal oli keltide asustus juba enne Kristust ning kuna ta asub Rance’i jõe suudmes ja inglise kanali ääres, siis oli see ideaalne paik, kus möödasõitvatelt kaupmeestelt maksu koguda. Selle tabasid kiirelt ära ka roomlased, kes asulat kõvasti kindlustasid. Ning eks maluiinid muidugi teadsid ka oma kodupaiga väärtust ning see tegi nad üsna enesekindlaks (et mitte öelda ülbeks).
Karid ja Fort National
Heaks näiteks selle kohta on linna moto keskajast – „Mitte prantslased, mitte bretoonid vaid maluiinid!“ Linna lipukirjas on kaks eitust ja väga selge vastandumine, päris hea! Põhimõtteliselt on see samaväärne deviisiga: „Kõik, kes Saint-Malos ei ela, on jobud!“

Eks sellel üleoleval suhtumisel oli ka väga kindel taustsüsteem. Nagu mainitud, koguti sealkandis maksu mööduvatelt laevadelt juba ammu-ammu. Keskajal astusid maluiinid ühe sammu edasi ja suurendasid maksukoormust osade laevade puhul lausa 100%-ni.
Müürielanik
Ehk siis otsesõnu öeldes hakati aktiivselt tegelema piraatlusega. Saint-Malost sai prantsuse korsaaride kodusadam ja ühel hetkel asus prantsuse kuningakoda seda tegevust lausa toetama (väikese meelehea eest muidugi). Eks igal tollasel suurriigil olid olemas sõbralikud piraadid, prantsuse omade baas oli niisiis siin. Põhivaenlaseks olid loomulikult inglased, kelle laevu siis mõnuga La Manche’s rünnati ja rööviti. 100-aastase sõjal ajal mindi lausa nii ahneks, et rünnati briti linnasid nagu Plymouth ja Yarmouth.
Veel linnamüürivaateid


Kuna soovijaid oli palju, aga Inglise kanal suhteliselt väike, siis julgemad ja oskuslikumad kaptenid võtsid ette oluliselt pikemaid meresõite. Kõige kuulsam St Malo kapten on kindlasti Jacques Cartier, kelle kohta ma ka põgusalt eile kirjutasin (kuna käisime temanimelises restos). Oma kolmel sõidul teisele poole suurt lompi avastas ta niisiis maalapikese, mida tänasel päeval tuntakse maailma suuruselt teise riigina (pindala poolest) ehk Kanadana. Külastas ta seal olles
Fort National
praeguseid Montreali ja Quebeci linnade asukohti ning ka riigi nimetus on tema interpretatsioon ühest kohaliku hõimu keelsest fraasist, mis tähendab „väikest küla“.

Aga maluiinid on veel maailmakaarti täiendanud, seda lausa omanimeliste saartega. Isles Malouines (Maluiinide saared) on täna tuntud kui Falklandi saared, kuid hispaania keeles on nad endiselt
Taastatud majad
Islas Malvinas. Võib-olla seetõttu, et inglased ei suutnud kunagi Saint-Malod vallutada ja sealt tulevatele röövretkedele piiri panna, valasid nad oma viha välja Maluiinide saartel ehk Falklandil (seal argentiinlastega sõdides). Kui nüüd maakaarti vaadata, siis on küll väga raske põhjendada, et miks need saared ei kuulu Argentiinale vaid on hoopis Suurbritannia võimu all.

Kui keskajal linna vallutada ei suudetud, siis II maailmasõja ajal seda isegi ei üritatud. Liitlased tegid linna (sealhulgas vanalinna) aastal 1944 sisuliselt nii maatasa, et ei jäänud kivi kivi peale kah. Tuld anti nii merelt kui pommitati õhust. Pärast sõda otsustati õnneks, et linn tuleb uuesti üles ehitada ning ligikaudu 30 aastaga see ka õnnestus. Seega see tänane vanalinn puht
Linna kaitsmist võeti tõsiselt
faktiliselt just väga vana ei ole, kuid autentsust on niipalju, et kui seda fakti ei teaks, siis petaks ära küll. Taastati ju ikkagi selle järgi, et mis ennist oli.

Seda, mis seal oli ja on, aga me tol hommikul vaatama läksimegi. Alustasime sealt, kus eelmisel õhtul lõpetasime – tuttavalt rannalt. Või no täpsemalt öeldes siis rannapromenaadilt, sest veetase oli endiselt kõrge. Kuna oli teada, et kusagil pärastlõunal peaks olema mõõn oma täies hiilguses, siis otsustasime merele veidi aega anda ning läksime linna peale. Sõna otseses mõttes PEALE. Saint-Malo vanalinna ümbritseb kõrge müür, mille peal on lai jalakäijate promenaad. Kui see tiir ära teha, siis tuleb selline paarikilomeetrine jalutuskäik, kus praktiliselt igal sammul võid nautida kauneid vaateid nii merele kui ka vanalinnale.

Eriti vinge oli just see avamerepoolne külg, kus kaugel all laksus laine vastu iidseid müüre (ilmselt need alumised osad on
Maalilisust on seal kuhjaga
ikka originaalid) ning taamal paistsid laevad, purjekad ning väikesed kivist saared, millest suurematel olid ka ehitised peal. Näiteks nagu saareke, mida kaunistas Fort National. See kindlus ehitati juba 17.-l sajandil selleks, et kaitsta Saint-Malo sadamat. Enne seda oli see kaljusaareke selline vahva koht, kus põletati Saint-Malo kriminaale. Arvestades linna tugevat sidet piraatlusega, siis võis seal saarel vabalt põleda igavene tuli. Või keda üldse peetakse kriminaaliks linnas, mida juhivad mereröövlid? Äkki tehti kütis tagumiku alla kõigile neile, kes näiteks korralikult riigimakse maksid või toetasid aktiivselt kuninga plaane alkoholiaktsiise tõsta (et võidelda vohava groki- ja rummijoomisega)?

Arvestades seda, et kui täis olid linna hotellid, oli müüridel rahvast üllatavalt vähe. Kuigi jah – usutavasti käib rõhuv mass külalisi Saint-Malos randade pärast. All vanalinnas küll paistis seal rahvast liikuvat, kuid turistid, ei olnud ainsad, mis jalutades silma jäid. Kuna müüri kõrgus oli ligikaudu majade kolmanda korruse kõrgusel ning ruumiga oli linnamüüri sees hoolikalt ringi käidud, siis oli turistil harukordne võimaluse inimeste koduakendest mööda jalutada. Ning mis saab olla veel huvitavamat kui kellegi kolmanda korruse aknast sisse vaadata?
Salapärased nurgatagused

Kui linnal sõna otseses mõttes tiir peal, läksime vaatasime, et mis elu siis all maa peal elatakse. Tuli välja,  et väga magusat elu, sest alles nüüd jäi silma crêperiede (pannkoogirestoranide) suur hulk linna toitlustusskeenes. Me teadsime, et neid on palju, kuid eile olid nad jäänud kuidagi tahaplaanile kui mereannikohti otsisime. Nüüd aga tundus, et igas majas on oma pannkoogikoht. Kuna see oleks iga usutunnistuse järgi suur patt (vähemalt mina usun nii) kui oleksime ilma krõbedaid pannkooke proovimata siit linnast lahkunud, siis astusime ühte nendest ka sisse.

Ning koos sellega astusime justkui mingisse teise maailma... Kui nüüd hullutav-magus söögilõhn kõrvale jätta, siis enamuse tähelepanu tõmbas endale koha sisustus. Sinna oli loodud muinasjutumaailm – lae all luuaga nõid, seinale ja lakke oli joonistatud võlumets koos päkapikkude, haldjate, võlurite ja muude kellade-viledega. Seinte ääres seisid raamaturiiulid muinasjuturaamatutega – sellest kõigest siis ka söögiasutuse nimi Crêperie des Lutins (Haldjate Pannkoogimaja). Totaalne „surmalõks“ lastega vanematele – kui jõnglase pilk tänaval jalutades mõne eelmainitud elemendi ära tabab, siis on korras kah. Üsna jõhker turustusmeetod minu arvamise järgi. Mõne kehalt tugeva (kuid samas kaelata) härrasemehe poolt füüsilise jõuga klientide restorani kupatamine pole pooltki nii julm kui selline laste ärakasutamine. :)
Saint-Malo katedraali moodne altariosa


Hoolimata toorest ärikultuurist, polnud pakutavad tooted seda teps mitte. Olid hoopis vägagi isuäratavad. Arvate, et kuipalju erinevaid pannkooke siis ikka olla saab? Saab! Alustades näiteks sellest, et on olemas galette’d (soolased pannkoogid rukkijahust) ja crêped (krõbedad ja magusad pannkoogid nisujahust). Kui nüüd siia hakata ükshaaval juurde lisama lisandeid – soolastele näiteks praemuna, sink, erinevad juustud, juurviljad, salatid ning magusatele aga jäätis, moosid, mesi, siirupid, kastmed – siis tuleb see menüü ikka väga pikk. Ning uskuge mind – raha nad oskavad ka ühe pannkoogi eest üsna hästi küsida. Sellegipoolest oli kõik pakutav äärmiselt nauditav. Mina võtsin kohvi kõrvale küpseõuntega pannkoogi, millele oli lisatud karamellijäätist. Naise kõhtu läks kiidulaulu saatel pannkook, mis oli kaetud vahukoorega, mille sees olid pirnitükid ja millele oli peale sirtsutatud isetehtud iirist. Kõlab ju hästi, kas pole? Maitse oli veel parem!
Värvide mäng


Suhkrulaksust ergastununa taastus meil soov ja jõud veel linnas (ja ka rannas) ringi vaadata. Vanaaegsete majade taastamine on tõesti autentselt välja kukkunud ja kuna sellest taastamisest on ka üle 50 aasta möödas, siis see on ka täiendavalt „usaldusväärsust“ lisanud. No näiteks on mingid asjad vaikselt lagunema hakanud, müüridel on palju sammalt, kiviseinad ei näinud enam värskena. Näiteks linna katedraal (ametliku nimega „Cathédrale Saint-Vincent-de-Saragosse de Saint-Malo“) ei erinenud kuidagi ühest tavalisest keskaegsest kirikust, kuid samas olid stendidele üles pandud pildid sellest, mis pühakojast pärast II Maailmasõda alles oli. Ausalt öeldes mitte eriti palju. Päris mitu mürsku lendas otse kirikusse, mistõttu see jäi ilma nii oma tornist, katusest kui loomulikult ka vitraažakendest (ning sisustusest). Põhimõtteliselt alustati ülesehitust olukorrast, kus püsti olid neli seina.
Saint-Malo vanalinn


Kui nüüd linnakaart taskusse ära panna ning sukelduda vanalinna väikestele (ja tihti tupikuga lõppevatele) tänavatele, siis oled väga kiirelt rahvamassid selja taha jätnud. Kohati olime päris kahekesi, vaid mõni kohalik astus kiirel sammul kodu poole siestat veetma, sest lõunaaeg oli käes. Nagu keskaegsele linnale kohale, oli seal hästi palju (kohati ka äärmuslikult) kitsaid tänavaid, salapäraseid nurgataguseid ning põnevaid treppisid (mis viisid kuhugi torni või seina sisemusse). Oli ka muidugi haljasalasid ja väikeseid pargikesi, kuid seal oli juba inimesi rohkem.
Fort National mõõna ajal



Niisama sihitult kõndides jõudsime lõpuks taaskord rannapromenaadile ja nüüd siis lõpuks nägime ära, et mida tähendab siinkandis mõõn. Kui vaadata ülalpool pilti Fort Nationalist, siis see on tehtud sellel ajal kui me müüril oma tiiru alustasime. Tollel ajal asus see saar, kus kindlus asub, linnamüürist kaugel ning teda eraldas Saint-Malost sügav meri. Praegusel hetkel asus saar linnamüürist küll täpselt sama kaugel, kuid see saar… on
Meri vaikselt taandub
rohkem poolsaare moodi saar kui tsiteerida klassikuid. Põhimõtteliselt kadus paari tunniga 5-6 meetrit sügav vesi kui nõiaväel ning kindlust pääses vaatama kuiva jalaga.  Oleks veel veidi oodanud, võinuks sellele kantsile rahulikult jalgsi tiiru ümber teha, sest vesi muudkui taandus. Kindlusesesse oleks viieka eest sisse ka pääsenud, kuid täna olime juba ajaloolisi kiviehitisi piisavalt vaadanud, mistõttu jätsime Rahvusfordi järgmiseks korraks.
Needsamad karid, mis ülevalt neljandal pildil


Kuna väga tihti ei juhtu, et saab mööda merepõhja kolada nii, et riided on seljas ja need märjaks ei saa, siis kasutasime oma võimaluse kohe ära. Liiva peal kõndimine oli puhas rõõm, mida sai teha paljajalu, kuid kividel turnimiseks panime jalga veesussid. Esiteks on kivid ise üsna teravad, kuid lisaks sellele on enamus „veealustest“ kaljudest kaetud ka erinevate koorikloomade
Mereannid
koorikutega. Suur osa nendest molluskitest on söödavad, mistõttu mõõna ajal tõttabki kohalik rahvas (ja ka teadlikud, oskajad ning õige varustusega turistid) ämbrite ja urgitsejate kolinal randa, et endale lõuna- ja/või õhtusöök koju tarida. Kuigi mina mereannifänn ilmselgelt pole, siis ütleksin sellest hoolimata, et karpide, krabide, tigude ja pagan-teab-mis-limuste korjamine näis kõvasti põnevama tegevusena kui näiteks pohlal käimine. Osa saagist lidub ju lausa eest ära, pohladega seda väga tihti ei juhtu! See kant küll kõige populaarsem merepõhjakorilaste seas polnud, kuid üksikuid huvilisi siiski liikus.
Krabide kodud on liiva all

Me siis uurisime niisama, et mismoodi see mere-elu siin käib. Rannakarpe oli muidugi lademetes kõik kohad täis. Ainult nopi ja pista patta. Ühel hetkel jõudsime oma uurimisretkel ühe kõrge kivimäe otsa, mille peagi tuvastasime olevat selle väikese laiukese, mis hommikul linnamüürilt vaadatuna oli vaid pisike mõneruutmeetrine tipp keset sügavat merd. Sürr värk see mõõnavärk ikka.

Aga siis… aastatepikkune loodusfotograafia hobi on selgelt muutnud mu silmaehitust – kui kusagil perimeetris mingi väike liikumine toimub, läheb fookus automaatselt sinna. Muidu on nägemine selline rahuldav – hämaras tuleb autoga sõites teeviitade puhul ikka kissitada ning mingeid asju võiks paremini näha ka päevavalges - kuid kui läheduses mõni lind korraks haigutab, siis enamasti mul see märkamata ei jää. Seekord keegi ei haigutanud ega ka aevastanud, kuid siiski tabasin kivide vahel ära liikumise. Nendeks liigutajateks olid linnud koondnimetusega kivirullija.
Kivirullija
Ka Eestis võib neid kohata, aga kuna meil nii kiviseid randu väga palju pole (st paekiviplaate on väikesel linnul keeruline ümber kruttida), siis pole neil siin väga ka midagi rullida, mistõttu kodumaal seda linnuliiki mul pole õnnestunud pildile saada. Kui päris aus olla, siis nad muidugi ei rulli kiva niisama piki randasid vaid nimi tuleb sellest, et nad otsivad omale toitu kivide vahelt ning mõni nendest kividest võib ka vahest paigalt liikuda. Ilmselt sel hetkel kunagine linnuhuviline ja liigi esmaavastaja ka seda lindu märkas ja nii ongi meil kivirullija.  On kuidas on, kuid välkkiirelt keerasin kaamerale ette teleobjektiivi ning läksin jahile. Läks üsna hästi, modellid olid üsna altid ning sain päris häid kaadreid.

Enne kui Saint-Malole joon alla tõmmata, tuli ära teha veel ka üks kohustuslik element. Kuidas sa ikka käid puhkuse ajal niimoodi kuurortis, et ujumas ei käi. Maluiinid olid ujumisvõimaluse loomisel olnud üsna nutikad. Arvestades tõusu ja mõõna vaheldumist (ja eriti päevast mõõnaaega) oleks suhteliselt nadi iga kord ujuma minnes endal kops kokku joosta (no meri
Rannikuidüll
läeb hooga eest ära ju!) või siis jalutada veel kauem kui Pärnu rannas (absurd!). Et eelnevat vältida, olid linnamüüri kõrvale randa ehitatud veel ühed müürid. Madalamas otsas vast veidi üle meetri kõrged ja kaugemas otsas oli kõrgus 4-5 meetrit (vastavalt sellele kuidas merepõhi langes, ka kõrgust juurde tuli). Pikkust oli neil müüridel vast nii 50 korda 50 meetrit. Tõusu ajal olid see ehitis nii sügaval vee all, et isegi ei paistnud läbi lainete, kuid mõõna ajal, vee taandudes, jäi nende müüride vahele vesi alles ning nii tekib iseeneslikult iga päev korralik ujumisbassein. Vee alt ilmus välja isegi vettehüppetorn :) Vesi oli soolane, kuid mõnusalt jahutav. Eestlase jaoks oli väljas kuum suveilm ning pärast pikka ringkäiku pani see karge suplus igatahes vere uuesti kiiremini käima.

Märkamatult oli kell vahepeal saanud juba kolm, mis tähendas ka seda, et olime Saint-Malole „kulutanud“ praktiliselt terve päeva. Aga mitte reisikava ei ole püha ja kivisse raiutud vaid ikka reis ise ning kulgemine. Kui oleks tuhin peale tulnud, võinuksime vabalt ka järgmised 5 päeva siinkandis aega viita. Tegevust oleks ning kauneid paiku, mida vaadata, samuti. Sellegipoolest otsustasime, et tõmbame selleks korraks Britanniale joone alla ja säeme autorattad Burgundia suunas. Kuid mitte enne kui kõht täis!

Kell 3 pärastlõunat tähendas muidugi seda, et kõik endast lugupidavad restoranid olid suletud. Õnneks oli ka teistsuguseid söögikohti, mis mõistsid ka turistide muret (loe: tahtsid ikka KÕIK raha turistilt kokku korjata). Ühte sellisesse läksimegi
Pool portsjonit karpe
ning naine võttis kohe tänasele päevale kohaselt ja rannikuga hüvastijätmise tähistamiseks pooliku portsjoni hautatud sinikarpe. Täpselt samasuguseid, mida me ligikaudu tund varem olime rannakivide küljes näinud. Mine sa tea, võib-olla olidki samad. Äkki kokk käis ämbriga hiljuti rannas varusid täiendamas? Poolik portsjon muide tähendas sellist potitäit nagu pildil näha ning kogust meetermõõdustikku üle tuues tähendas see omakorda poolt kilo. Ehk siis päris paras ports. Merekarbid olid hautatud koorekastmes ja üle laua kommentaar oli, et kõik on suurepärane. Karpide juurde serveeriti ka hunnik friikartuleid (nagu ma juba mainisin – restoran turistidele). Hind oli siiski väga mõistlik – 13,5 eurot maksis see roog. Või no kuidas võtta – kui Eestis keegi pakuks mustikahooajal, mustikametsa kõrval mustikaid piimaga ja küsiks selle eest kümneka, siis võib see tunduda pisikese röövimisena. Võrdlus oli ses mõttes kohane, et siin oli merekarpide saamine sama keeruline – ainult kummardamise vaev.

Kuna minul ei olnud üleöö tekkinud sobivaid maitse- ja nägemiselundeid mereandide tarbimiseks, siis võtsin midagi palju maisemat. Kõht oli veel piisavalt toitainetega vooderdatud, mistõttu arvasin, et veisecarpacciost (tõlge: lehm on maha löödud ja ära viilutatud, liha küpsetada ei viitsitud) on küll. Suur oli üllatus, kui ka selle toortoidu kõrvale toodi ports friikartuleid.

Pärast lõunasööki astusime veel korra ka ühest pagariärist läbi ning varusime tee peale või siis õhtuks erinevas vormis suhkrut – ühe väikese koogikese, ühe suure munavalgebežee ja ühe tüki kohalikku spetsialiteeti kouign-amanni. See viimane on traditsiooniline bretoonide krõbe kook, mis on tehtud leivataignast, kuhu sisse on pakitud mitu kihti või ja suhkru segu. Kooki küpsetatakse aeglaselt, mis lubab võil küpsetist kergitada ja samal ajal suhkrul karamelliseeruda.

Nüüd oli aga tagumine aeg teele asuda. Kuna meid lahutas Burgundiast ligikaudu 700 kilomeetrit, siis oli selge, et täna me kohale ei jõua. Esiteks oli juba käes varane õhtupoolik ja teiseks puudus kiirteeühendus Britannia ja Burgundia vahel. Esimesed paarsada kilomeetrit saime küll nautida suuremaid kiiruseid, kuid siis tuli keerata tavamaanteedele, mis olid küll
Hotell Pressoir
väga korralikud, kuid läbisid tihti asulaid. See aga võttis keskmise tempo maha.

Sõit läks esmalt Orléansi suunas ning teed ääristasid peamiselt maisipõllud. Enne päikeseloojangut hakkasime vaatama, et kas leiab kusagilt öömaja. Saint Calais linnakese (mis asub Le Mansi ja Orléansi vahel) lähedal asus hotell nimega Pressoir ning see oli möödasõitvale teelisele täpsel õige toode. Taaskord voodi-vets-telekas-tüüpi hotell ning ega me rohkem soovinudki, sest hommikul oli plaan kohe Burgundia poole ajama panna. Ligikaudu 60€ eest oli seal tuba küll ja veel.

Õhtusöögi jaoks läksime linna (hotell asus põhiasulast veidi välja, tehnopargi laadses asumis). Esmalt oli plaan võtta toitu naabruses olevast supermarketist, kuid see oli avatud kella kaheksani õhtul. Antud infot lugesime poe ukselt kell 20.01. Niisiis Saint Calais, õdus prantsuse linnake väikeste majade, uhke kiriku ja täiesti tühjade tänavatega. See viimane pani tillukese sisemise alarmkella tööle – kui rahvast ei liigu, siis mille arvelt söögikohad elavad? Selgus, et elavad selle arvelt, et panevad oma uksed varakult kinni. Sõitsime läbi KÕIK söögikohad ja kauplusekesed, mida Internet ja GPS väitsid linnas olevat, kuid need kõik olid ka kinni. Ka bensiinijaam oli kinni. Ehh… pagana heaoluühiskond :)
"Rikkalik" õhtusöök (karpe me ei söönud!)

Ega’s muud üle ei jäänud – tuli hotelli tagasi sõita. Kaugemat ringi teha ei julenud (kuigi vaevalt seegi oleks söögipuudusesse muutust toonud), sest ega me niisama seda bensiinijaama vaatamas käinud. Suksu tahtis diislit.

Tuppa jõudes kraapisime kõik võimalikud toiduained kokku ning andsime hammastele valu. Jumal tänatud, et me pagariärist midagi ostsime, muidu oleks meie õhtusöök koosnenud ainult kreekeritest ja veest. Selle rikkaliku dinee kõrvale vaatasime filmi „Miss eriagent“. Mina olen vist seda näinud juba kusagil 82 korda, aga ikka vaatasin. Sellega lõppes nii päev kui meie väike kõrvalehüpe Britanniasse.

Aga läks siis see tuhandekilomeetrine põige (laiemalt tuntud kui Saint-Malos käik) asja ette? Oo jaa, läks küll. Mereandide palett sai naisel söödud, pannkoogid said proovitud, meres sai ujutud, kaunid vaated said vaadatud, rannalinnud said pildistatud, vanalinn ja mere äär läbi longitud, tõusu ja mõõna üle korduvalt imestatud. Päris palju tegevusi ja kogemusi tuli kokku, kõige tugevam teadmine oli aga see, et see piirkond vajab ükskord ka põhjalikumat külastust. Britannias-Normandias võib rahulikult päris mitu nädalat ära sisustada, aga see on hoopis teine jutt.

Kommentaare ei ole: