08.09 - Pariis

Päikesepaiste, õrn tuuleke üle katuste, croissantid… no saate aru küll, mis ma mõtlen – hommik Pariisis. Seekord oli midagi justkui teisiti, see tunne tekkis siis kui padjanäo ja poolkinniste silmadega tuttava pagariäri ust kangutasin. Algul
Kodutänav
mõtlesin, et kätest on jõud kadunud ja peaks tugevamini kiskuma, kuid siis hakkas üks silm vaikselt seletama ja see seletas, et ukse peal oli silt „Fermé le lundi“. Maavillases kaerajaani murrakus tähendas see seda, et „missa raisk sikutad, kinni on esmasba ju!“ Mis mõttes kinni? Esmaspäeval? Ega see mingi rahvamuuseum pole, kus vokkidelt tuleb korra nädalas tolm maha pühkida ja rahvariided puhtaks kloppida. See on ju pagariäri! Turist tahab sooja saia saada!

Selgus, et see sisemine monoloog ja väga veenvad argumendid siiski uksi ei avanenud. Seega tuli minna järgmist boulangerie’d otsima. Suundusin oma eksirännakutel (täiesti tühja) juudikvartalisse, kus eile mitmeid pagariärisid nägin. Täiesti kummastav transformatsioon oli ikka toimunud – eile trügisid läbi rahvamassi, täna olin mingitel tänavalõikudel ihuüksi. Nagu terve rajoon oleks välja surnud.
Charles Louis Mülleri laefresko saalis 76


Esimene saiameistrite töökoda oli kinni, aga teine, mille leidsin, oli õnneks siiski lahti. Sain oma croissantid ja baguette’d ilusti kätte, mistõttu võis nüüd ametlikult päevaga pihta hakata.

Öeldakse, et päevad ei ole vennad, kuid see päev oli alguse mõttes küll eilse päeva lähisugulaste seas. Näiteks nagu täditütar või onunaise kass. Miks? Sest suundusime taas Louvre’sse nagu ka päev varem. Seekord jätsime pargis jalutasime vahelt ära ja sõitsime metrooga otse kunstimuuseumi peatusesse. See muidugi ei tähenda seda, et tuled vagunist välja ja juba ongi Vermeeri maal käeulatuses. Peatus „Palais Royal - Musée du Louvre“ tähendab lihtsalt seda, et sellel on olemas otseühendus muuseumi sissepääsuga. Selleks, et sinna jõuda, tuleb ikka päris pikalt maa all kapata. Umbes nii, et Viru Väljakul on peatus nimega „Balti Jaam“, ülejäänud maa lähed lihtsalt jala. De facto on ju
Samothrake "Nike", 200 e.Kr.
otseühendus olemas – tuleb lihtsalt läbi Vanalinna minna.

Paris Museum Passi ja juba eile varutud muuseumiplaani abiga marssisime otsejoones ja peatumata kõikidest sabadest mööda ning otsisime üles SELLE maali. No teate ju küll. No see noh… Kui te väga maalikunstist midagi ei tea ning teate heal juhul üht maali, siis teate just SEDA maali. Mona Lisa ümber olid loomulikult suured rahvamassid, kellest igaüks soovis teha kas maalist pilti või endlit koos sellega. Soovitatavalt mõlemat. Tänu tohutule trügimisele ja asjaolule, et maal oli kaugel ja paksu klaasi taga, jättis see meid
Suurte maalide saal
mõlemaid tegelikult üsna külmaks. Fakt, et pilt on nüüd (taas) ära nähtud, on kirjas, kuid midagi ei kaota kui see ka nägemata oleks jäänud. Kui tahaks nautida, siis ostaks repro, niisama vabatahtlikult ei tahaks aga haibis osaleda.

Ning üldsegi – miks just Mona Lisa? Kunstile ei saa panna külge silti, et see on kõige-kõige-kõige.  Nii ei ole ka La Gioconda (Mona Lisa algupärane nimi) maailma kõige parem maal, ükskõik kui palju vahtu selle osas üles pekstakse. Ei ole olemas maailma parimat lugu, pole ka maailma parimat raamatut ega ka luuletust
Théodore Gericault „Meduusa parv“, 1819
ega nalja. Viimase osas muidugi Monty Pythonil oli omaette kurblooline sketš, kus nali oli nii naljakas, et igaüks, kes seda luges, suri naeru kätte… Aga see selleks. Vaatasime Liisa kiirelt üle ja liikusime edasi kõrvalsaalidesse, mis olid praktiliselt inimtühjad. Ometi on need samaväärseid kunstiaardeid täis.
Delacroche „Napoléon Alpe ületamas“, 1850

Rohkem rahvast oli taas suurte maalide saalis. Ning suured maalid, olid tegelikult ikka ühed ilmatumasuured pildid, millest osade hoomamiseks oli see saal ikka selgelt liiga väike. Näiteks Napoléoni kroonimise ülisuurtes mõõtudes joonistus oli selline, et mugavalt sai seda vaadata kolmes osas. Esmalt vaatad üle pildi vasakus servas olevad kroonimise külalised, siis viskad pilgu peale Josephinele, kellele Napoléon parasjagu krooni pähe paneb ning pildi paremasse äärde jõudes saad tutvuda trooni ja keisri lähima õukonnaga.
Eugène Delacroix „Vabadus juhib rahvast“, 1830

Kujutan ette, et selle maali tegemiseks läks rohkem värvi vaja kui ühe keskmise ühepereelamu kruntimiseks ja värvimiseks.  Suurust on ju sellel 10 x 6 meetrit. Muide algses versioonis hakkas Napoléon endale ise krooni pähe panema, kuid loomulikult sellist irooniat läbi ei lastud. Niisiis võeti appi Josephine, kellele keiser pildil selle metallikolaka pähe istutab.
Aga seal saalis oli veel kuulsaid maale. Selliseid, mida kunagi ajalootundides õpikust sai vaadatud. No näiteks Delacroix „Vabadus
Napoléon III Grand Salon
juhib rahvast“, Delacroche’i „Napoléon Alpe ületamas“, Gericault „Meduusa parv“ ja veel mitmed teised.

Kuna võtsime iga maali jaoks aega, siis peagi oligi juba poolteist tundi möödas. Selleks, et ei tekiks üleküllastust, otsustasime teha vahepeal midagi muud. Kuna Louvre’s on lisaks kunstile ka Napoléon III (see kuulus Napoléon oli tema onu) eluruumid, siis tundus hea plaanina need üle vaadata. Kui kunstnikud reeglina
Söögisaal
otsivad oma teostes teatavat balanssi värvide jõulisuse ja maali sisu osas, siis kunagise Prantsuse keisri eluruumid vajutasid kulla, karra ja kirevuse mõistes ikka pedaali täiesti põhja. Kohati ka põhjast läbi.

No ma saan aru, et inimene oli harjunud elama luksuses. Aga kas see tõesti tähendab seda, et iga väiksemgi detail peab olema
Keisrinna Eugénie kroonijuveelid
ülekullatud? Või et igas ruumis peavad olema korraga kasutuses kõik inimsilmale tajutavad värvid? Ning kas ikka on vaja, et igas suuremas saalis on seintel maast laeni peeglid ja laes võimsad lühtrid, mille süttides ilmselt tekib ruumis valgusjõud, mis jääb vaid grammikene päikesele alla?

On olemas minimalistlik sisekujundus ja ka maksimalistlik sisekujundus. Nendes ruumides oli aga sisekujunduse tüübiks maksimalistlik ekstra-gigamegaultra-pluss. Korra sealt läbi kõmpida oli päris lahe ja imestada inimeste totruse üle, kuid ma ei kujutaks ette kui peaks sellises kohas päevad läbi elama. Mina näen siin ainult kaht varianti – sa kas lähed täiesti sõgedaks
Kuningas Charles X voodi, 19. sajand
3 päeva, 8 tunni ja 14 minutiga või
Kuninglik häll
siis lülitub nägemismeel lihtsalt välja. Silmad vaatavad veidi seda üleküllust ja kui nad näevad, et nii hakkabki olema, tõmbavad lihtsal juhtme pistikust välja. On muidugi võimalik, et nende kirevate ruumide tagatubades on kusagil täiesti valge või hallivärvi ruum, kus siis käidi taastumas, kuid kindlaid fakte selle kohta pole.

Käisime kõik ilusti läbi – vastuvõtutoad, ballisaalid, magamistoad, söögitoad. Kui teisest otsast välja tulime, siis tuli tõesti suur tahtmine valget A4 paberit veidi jõllitada. Õnneks nii radikaalseks ei pidanud minema, sest Louvre pakkus tollele palju paremat aseainet. Aseaine nimeks oli Cour
Napoléoni troon
Marly
– suur ja õhuline klaaskatusega õu, kuhu oli koondatud väga suur hulk skulptuure. Kuna nii kujud kui hoone seinad ja põrandad olid praktiliselt ühte tooni ning vastupidiselt eelmiste ruumidega, oli siin sisekujundus minimalistlik, siis silm tõesti puhkas. Tasakaalustasime siin mõnda aega oma nägemismeele ülaküllastust ning puhkasime ka jalga.
Luksuslik elamine


Tegelikult oli selline tunne, et tänaseks vist üldse aitab kunstinautlemisest. Et kui veel veidi oleks, siis ei suudaks enam registreerida kõike seda, mida näidatakse. Kolm tundi oli taas möödas kah, mistõttu kõik ülejäänud aarded, millega tutvuda ei jõudnud, jäävad ootama järgmisi kordi, kui taas Pariisi satume.

Niisiis jalutasime paleest välja ning asusime kõrvalasuvast Palais kvartalist söögikohta otsima. See on juba korduvalt äraproovitud tõde – vaimutoit ei asenda pekki ja sibulat. Ilmselgelt ei olnud me oma söögimõttega originaalsed, sest enamus söögikohtadest olid rahvast täis (kuigi kohti oli palju) ning hinnatase veerandivõrra kõrgem kui näiteks meie kodukvartalis. Eks see ole ka arusaadav. Kui ikka üks Pariisi peamisi vaatamisväärsusi on kohe kõrvaltänavas, siis ei pea väga suur majandusgeenius olema, et arvata, et kõik need muuseumihuvilised massid tahavad ühel hetkel midagi süüa.
Vaade klaaspüramiidile Louvre'i keskel


Sobitudes ideaalselt kohalike restoranipidajate sihtgruppi (näljane turist), otsisime nüüd kohta, kuhu sisse pääseksime ja kus väga hingehinda ei küsita. Ei tea kas nüüd nälg oli meie mõtteid nüristanud või siis lihtsalt olime õnnelikud, et ühes bistroos oli paar vaba kohta, aga igatahes me tegime oma sööklavalikul paraja prohmaka. Veast saime aru muidugi alles pärast seda kui olime tellimuse ära teinud. Nimelt istusime me maha restorani, mille menüü oli väljas kenasti (ainult) inglise keeles. Ehh… vana reisipäss, aga selline altminek. Kui väljamaal (ja eriti Prantsusmaal) on miski asi inglise keeles, siis selle semiootiline tähendus (ükskõik, mis seal kirjas on) on ALATI üks – „Turist, tule meie ärisse, sest meil on kallimad hinnad ja võib-olla ka kehvem teenus/toode kui konkurentidel!“ Prantsusmaal kehtib see veel eriti. Prantsusmaal kehitab ka inglise filoloogiat õppinud inimene õlgu ja ütleb, et ta ei saa mitte midagi mitte millestki aru kui sa talle alustuseks „Hellõõuuu!“ ütled. Nüüd siis inglise keelne menüü…

Aga no tegu oli tehtud, jäime karistust ootama. Mina tellisin näljase hundina päevamenüü, mis koosnes supist, praest ja magustoidust, naine võttis ainult prae. Siis hakkas tulema… Supp. Sibulasupp. Kuidas seda kirjeldada? Oletame, et pesete pesu käsitsi. Pesete pesu kenasti ära, jääb alles selline hägune ja hallikas vedelik. Lisate veidi praetud sibulaid ja hulgaliselt jahu ning juustu. Jahu ja riivjuustu kohe niipalju, et supi kataks selline paraja paksusega klimp. Siis ajate kogu kupatuse keema või pistate mikrosse, et juust sulaks ja vualaaa nagu öeldakse. Ongi eelroog olemas.

Ütleme siis nii, et see toit kohe hoobilt armsaks ei saanud. Kuna ma sisendasin endale, et tegemist on mingi traditsioonilise prantsuse roaga ja et see võib vabalt olla kõva gurmeeroog, siis toppisin pool sellest väikesest potist endale makku (poti sisu siis). Pärast seda tahtejõud aga rauges. Vettinud, õrnalt sibulamaitselised aga muidu maitsetud juustuklimbid näivad söögina ainult teatud piirini. Ju siis minu maitsemeel pole veel selle piirini arenenud. Ma ei ole ka kindel, et ma tahaks, et mu maitsemeel areneks selle piirini.

Roog number kaks – mulle faux filet (veise seljaliha steik), naisele siis niisama praad, milleks oli tursafilee. Prae kohta mina isegi ei oska öelda ühtegi halba sõna, küll aga mõned täitsa head sõnad. Teisalt tursaüllatus oli taas selline roog, mille kohta esimene reaktsioon tuli selline: „Huvitav…“. Ega tursal polnud otsest viga midagi, kuid see, mis sinna kõrvale oli serveeritud, ei klappinud maitsemeelte ja ootustega. Kala kõrval olid reas veidi hapukad keedukartulid ning haisuks oli juurde pandud ka unistus salatist (paar väikest riba kapsast ja porgandit). Ütleme nii, et see kompott oli selline kõva töölissöökla tase (kus kokk on veidi väsinud ja tujutu olemisega olnud).
Notre-Dame’i roosaken

Magustoiduga õnneks oli võimatu alt minna – kreppe ehk krõbedaid pannkooke on raske tuksi keerata. Nii et punkt, mis lõunale pandud sai, oli positiivne. Kokkuvõttes jooksis see söögikoht aga nii lati alt läbi, et latt isegi ei paistnud mitte. Isegi kui binokliga vaadata. Kõhu sai siin mingit asja täis ja ilmselt keha sai vajalikud toitained kätte, kuid see oli ka kõik. Ehk siis moraal veelkord uuesti – kui Prantsusmaal on väljas menüü suurelt inglise keeles, astu rahulikult edasi ja otsi teine söögikoht.
Palvusküünlad


Pärast sööki taas paaritunnine siesta kodus ning kella viie paiku ajasime taas end liikvele. Seekord ei plaaninud pikka retke ette võtta – otsustasime lõpuks Notre-Dame’i katedraaliga põhjalikumat tutvust teha. 10 minutit jalutamist ja kohal me olimegi, esmalt oli soov ära käi tornides. Läksime kenasti kiriku kõrval asuvasse sappa, kuid enne kui seisma saime jääda, aeti meid sealt ära. „Tänaseks on kõik, rohkem inimesi järjekorda ei võta!“ Need olid väga resoluutse onkli sõnad. Mis mõttes musjöö? Tornid on avatud ju poole seitsmeni, sinna on üle tunni aja aega veel. Selgus, et see väike mõnekümne inimesega saba tähendabki ligikaudu tundi ootamist, mistõttu tuli saatusega leppida. Hoolimata tasuta sissepääsust, tänu Muuseumipassile, jäid tornid seekord nägemata.
Jumalaema kiriku majesteetlik sisemus


Aga pole hullu. Teisest küljest võitsime 1,5-2 tundi, sest tavaliselt seisab siin järjekorras paarsada inimest, aga torni lastakse iga 10 minuti tagant korraga 20 kitsaste keerdtreppide huvilist. Selle ülejääva aja plaanisime ära kasutada kirikusse sissepääsemise sabas seistes. See oli kordades pikem kui tornisaba, kuid teisalt liikus järjekord nii kiiresti, et vahepeal oli raske isegi sammu pidada. Ehk kümme minutit läks, enne kui Jumalaema kiriku lävepakust üle astusime.
Sambad ja rahvamassid


Notre-Dame on Notre-Dame. Suursugune, veidi müstiline, suurepärase valguslahendusega ning… rahvast paksult täis. Õnneks on seal ruumi nii palju, et kõik need massid hajuvad üsna normaalselt laiali, mistõttu päris trügima ei pea. Aga muidugi omaette olemise kohta sealt ka ei leia.
Detailne makett

Esmalt tegime siis katedraalile tiiru peale, vaatasime üle kõik kabelid, uurisime seinamaale ning imetlesime uhket puidust maketti. Küürakaid kellamehi kahjuks (või siis õnneks) ei kohanud. Umbes täpselt kella kuue paiku olime tiiru peale teinud ning kuna juba ukse juures oli silt, et sel kellaajal algab missa, otsisime endale istumiskoha.

Katoliiklased on väga täpsed, niipea kui kirikukellad olid täistunnise kolistamise lõpetanud, hakkas jumalateenistus pihta. Alustati kohe päris mitme lauluga. Koori tase oli väga kõva, vahepeal
Fassaadi detailid
oli selline tunne nagu istuks ooperis. Solistide hääleulatus ja
Notre-Dame täies hiilguses

jõulisus ei jäänud professionaalsetele esinejatele millegagi alla. Samas eks see on ikkagi Notre-Dame kirikukoor. Usun, et enamasti (kui mitte ainult) koosneb see professionaalsetest lauljatest. Ei ole nii nagu Eesti kirikutes, kus koori põhituumiku moodustavad vanamemmed, kellel pärast alevis käsitööringis käimist on alati bussini veidi aega ja seetõttu otsustasid teha kirikukoori. Kindlasti on sinna poolkohustuslikus korras kamandatud paar lapselast ning samuti käib alati kohal
Õhtune Seine ja Pariis
üks ülikonnas (pruun, aastast 1972) härra. Tavaliselt see koor mitte ei kõla vaid lihtsalt teeb häält. Või no umbes midagi sellist…

Pärast kirikut läksime otsejoones koju. Kolm päeva olime juba 
Sillad ja täiskuu
linnas ringi trampinud ning ükskõik kui palju sa ka pause ei teeks, ühel hetkel väsimus jalgadesse ka jõuab. Kui sul pole just selline igapäevatöö, kus sa oledki päevad läbi jalgel. Kuna meil saab tööpäeviti kõige rohkem koormust jalgade ning selja vaheline ala (ning loodetavasti ka aju), siis hakkasid jalad üles poole saatma signaale stiilis: „Stopp-stopp, poisid ja tüdrukud… Tahaks horisontaali nüüd…“ Kuna oli ikkagi puhkus ja homme ootas ees veel üks korralik käimapäev, siis marssisimegi oma katusekorterisse.
Veidi müstiline õhtune vaade


Päev päris tollel hetkel ära ei lõppenud. Näiteks kella üheksa paiku võtsin statiivi ja tegin pooletunnise jalutuskäigu. Väljas oli ilus ja soe õhtu, taevas siras täiskuu ning linn oli praktiliselt tühi. Just
Uuuuuu....
paras hetk teha linnast õhtuvõtteid. Kasutasin käepäraseid motiive – Seine oma sildadega, Hôtel de Ville ja taaskord Notre-Dame. Tuleb öelda, et Pariis on päevavalguses kaunis, aga pimedas lausa lummav. Jõgi, suured väljakud ja laiad bulvarid loovad avaruse, mida muidu suurlinnadest ei leia.

Pärast seda oli juba traditsiooniks saanud õhtusöök, kust ei puudunud baguette ja pardimaksapasteet ning viinamarjad. Kõht täis ja meel hea, sai hakata juba homset päeva ootama. Kuigi kõik need kolm siin veedetud päevad olid olnud äärmiselt toredad, oli homne päev veel eriti eriline, sest… (jätkub)
Raekoda pimedal aal


Kommentaare ei ole: