Sissejuhatus

Esmane avastus: Ohoo, Estonian Air lendab sel sügisel ka otse Pariisi!
Läheb veidi aega mööda: Oi, septembris siiski enam ei lenda… 

Meie rahvusliku lennufirmaga on juba kord see lugu, et ta hoolitseb oma potentsiaalsete klientide eest hästi. Täpsemalt siis luuakse väga põnev olukord, kus kunagi ei tea, et millal milline liin ära kaotatakse ja millal avatakse otselennud kõigisse nendesse Soome küladesse, kus elab 62 inimest või vähem. Olgem ausad, see oleks tõepoolest painavalt igav, kui sa tead täpselt, et näiteks Pariisi lennatakse 3 korda nädalas ja aastaringi. Ja nii igal aastal. Iiiii-Gaaav!!

Õnneks nii on asjad ainult väljamaal, mistõttu ka seekord õnnestus Eesti Õhul taas mind, kui klienti, üllatada. Kevadel käidi välja info, et lennud kestavad hilissügiseni ja tsipa pärast seda (võib-olla lausa sel hetkel) kui me otsustasime, et võiks ju Prantsusmaale minna küll, tõmmati mitmetel otselendudel juhe seinast välja augusti lõpu seisuga. Sealhulgas Pariisi omal. Sain muidugi lennufirma heast ja hästi ajastatud peenest huumorist kohe aru (sest miks peaks lõpetama augustis Prantsusmaa lennud, kui seal on septembris reeglina soojem kui juulis Eestis), kõkutasin veidi enda ette, kuid reisimõte oli seks ajaks juba korralikult jalad alla saanud. Usun, et ükskord tuleb siiski taas see päev, kui mängin kodumaise lennufirma turundusspetsid üle ja astun taas Estonian Airi pardale. Kuigi tuleb tunnistada, et viimased hulk-hulk aastaid on nad siiski olnud minust osavamad ja suutnud oma lennugraafikute ja sihtpunktidega allakirjutanu kenasti auti mängida ning oma lennukitest eemale hoida.

Aga niisiis - Prantsusmaa, septembri algus ja kaks nädalat. Need olid siis piirangud, millega tuli reisiplaani koostamisel arvestada. Kuna mul on olnud au seal riigis (sh Pariisis) viibida juba päris mitmeid kordi, aga naise jaoks oli see esmaavastamine, siis pidime leidma kompromisslahenduse, mis oleks mõlemale huvitav. No et saaks ära käia uue külalise „kohustuslikud“ vaatamisväärsused ning lisaks veel juurde midagi sellist, kuhu mina pole sattunud. Peale selle oli veel kindlasti soov suurlinnadest eemale saada ning näpuga katsuda Prantsusmaa külaelu. Esimesele tingimusele vastas loomulikult Pariis ning teiseks valisime siis veinindusest, lossidest ja kuulsusrikkast ajaloost läbivettinud Burgundia maakonna. Aktsendina piserdasime sinna peale veel ka bretoonide tuntud rannikulinna Saint-Malo, kuid miks nii, seda peate juba reisikirjast lugema.

Burgundia kasuks tuli otsus tegelikult üsna kiirelt ja sellele aitasid kaasa väikesed asjad. Näiteks oli ühes eestikeelses ajakirjas just ilmunud üks lugu selle maakonna lossidest. Peale selle asus piirkond Pariisist piisavalt kaugel, et seal leidus ka inimvabasid rahvusparke ja teisest küljest piisavalt lähedal, et ringsõidu lõppedes uuesti mõne tunniga pealinnas tagasi olla.  Burgundia on ka piisavalt suur, et nädal kenasti ära sisustada ja samas piisavalt väike, et nädalaga kõik põnevam ära vaadata. Kirsiks tordil oli muidugi veel see, et septembri keskpaigas on sealkandis täies hoos viinamarjade korjamine – nii saigi meie reisiplaan (ja pärast ka see reisikiri) alapealkirja Pariis ja Burgundia.

Kuna otse ja omadega enam septembris Tallinnast Prantsusmaale lennata ei saanud, tuli leida alternatiiv. Reastades võimalikud variandid hinna järgi pingeritta, tuli võitjaks Air Baltic ning teisele kohale jäi Finnair. Lepingu sõlmisime (ehk siis pileti ostsime) siiski Finnairiga, sest nende lennuajad olid mõistlikumad ning vahepeatus Helsingis oli samuti lühem kui Riias. Vähetähtis pole ka asjaolu, et Air Baltic kaldub sinna odavlennufirmade sekka, mis tahab iga liigutuse väikest meelehead raha näol. Ning kuna me paar liigutust tahtsime siiski teha (näiteks võtta kaasa 2 suurt kohvrit), siis jätsime lõunanaabrid sinnapaika.

Lennud paigas, broneerisin ka ära rendiauto (läbi Alamo/Europcari) ning Pariisi öömaja (airbnb). Nendest ma hetkel pikemalt ei kirjuta, kuna mõlema kohta on olemas väike heietus järgnevatel lehtedel. Airbnb kohta esimese päeva jutus ning rendiauto kohta 10. septembri päeva all.

Reisijaid oli kokku tervelt kaks ning ka plaani panime kokku kahekesi. Abivahenditeks peamiselt DK reisiraamat Pariisi kohta, Burgundia turismiinfo leht, trip.ee ning internet üldisemalt. Pariisi osa oli suhteliselt lihtne (kuna sealseid peamisi vaatamisväärsusi teab ka see, kes pole isegi mõelnud Prantsusmaa külastamise peale) ning tegelikult saime ka Burgundia plaani üsna kergelt kokku. Kuidas meil läks – sellest saavad huvilised järgmistelt lehtedelt lugeda. Need, keda IT-areng ja lühikeste sõnumite maailm (Twitter, Instagram, Facebook) on ära rikkunud, saavad ülevaate pressides lehe päises olevat nuppu „Galerii“. Kuigi hoiatan ette – ka seal on pilte päris palju :)

06.09 - Helsingi, Pariis

Vahest on puhkustega nii, et saad tundma ja teadma kellaaegu, mida muul ajal väga ei kohta. Nii ka see kord – kui telefoniäratus pinises 04.30, siis läks natuke aega registreerimiseks, et tegemist ei ole hilise pärastlõunaga vaid hoopis mingi müstilise ajaga, kus tavainimene on reeglina poolteadvusetus seisus (st magab). Ometi peaks ju puhkus olema aeg, kus sa puhkad. Ning see termin peaks ju sisaldama selliseid asju nagu – kaua magamine, päike, niisama lesimine, logelemine ning remont (eestlaste puhul). Aga ometi helises kell puhkuse esimesel päeval kell pool viis hommikul ja üllatuslikult 2 inimest sellele ka reageerisid.

Ega meil väga palju aega hommikut veeta polnud, sest äratus oli siiski välja timmitud selliselt, et nii vara kui vajalik, kuid nii hilja kui võimalik. Kell 4.50 ootas juba maja ees takso, mis meid lennujaama ära viis. Oodatult olid turvakontrollis vaid mõned üksikud kaaskannatajad, mistõttu olime juba enne poolt kuut ootesaalis aega surnuks löömas.

Lennuk pidi väljuma 6:05, kuid 10 minutit enne kuute ei toimunud veel midagi. Siis vaikselt loivasid teenindajad väravasse ja tegid kiirelt pardale minemise kontrolli ära. Lennuk oli pooltühi,  hoolimata asjaolust, et tegemist oli väikese flybe propellerdajaga. See pagana metallkookon oli nii pisike, et sisse tuli ronida poolpõiki ja kummargil. Nagu paarisaja aasta vanuse talumaja kivikeldrisse minek – viskad pikali, tõmbad kõhu sisse ja siis vaikselt roomad. Õnneks istmeread olid kahekohalised ning toolid ise nahast (või väga hea nahaimitatsiooniga) ja lisaks ülakehale mahtusid istmevahesse ka jalad. Suurepärane algus reisile!

Tallinnast Helsingisse lennu pikkus on umbes pool aevastust. Piloot jõuab ette lugeda oma kohustusliku teksti, siis tõmbaks korraks hinge ja teatab, et kohe hakkame maanduma. Mulle tundub, et hoovõturajale ruleerimine ja Vantaas terminaali juurde sõit võttis rohkem aega kui lend ise. Kena oli see siiski, sest see üürike õhus olemise aeg kattus päikesetõusuga, mida saime nautida „esireast“.

Niisiis tsipa peale poolt seitset olime juba Vantaa lennuväljal ja kuna Pariisi lennu pardale minekuni oli aega ligikaudu pool tundi, siis oli paras aeg keha kinnitada. Selleks ajaks olid kõhud ka ilusti üles ärganud.

Ostsime endale mingist väga haruldasest muldmetallist tehtud võileivad. Või no kuidas muidu seletada hinda 6,90€. Välja nägi nagu oleks tavalise saia vahele pandud salatileht, sink ja juust, aga no seal pidi ju ometi midagi veel olema. Sellise hinna eest. Usun, et või asemel oli saiale määritud õhuke kiht euroopiumi või siis oli saiataignasse sisse valatud supilusikatäis holmiumi. Seda teadvustades, tundus ka hind olevat õiglane. Igatahes eesmärgi täitis see ost ära – enne ostu oli kõht tühi, pärast sändvitši manustamist aga täis.

Viimane tükk oli veel kurgus kui juba kutsuti lennukile. Vantaa lennujaama võlu ongi selles, et tunnine vahepeatus Tallinnast tulles on täiesti piisav. Etteruttavalt ütlen, et ka kohver jõuti selle ajaga ilusti teise lennuki peale tõsta.

Lennukis tikkus küll kõvasti uni peale, kuid ei tihanud magama jääda, sest Finnair lubas tasuta pakkuda nii võileiba kui ka kohvi. Sellisest luksusest ei tahtnud küll ilma jääda. Võiku oli kahtlaselt sarnane sellega, mille lennuväljalt ostsin, kuid ma teadsin, et see maa pealt ostetu oli ikka palju parem. No kui oli nii kallis, järelikult oli hea. Parda võileivanäss siiski väga kustumatut muljet ei jätnud.

Pärast kehakinnitamist oli teada, et midagi rohkemat tulemas ei ole ja nii proovisime magada. Ega see hästi välja ei tulnud ja selle ürituse lõpetas peagi kapteni hõige siseraadiosse, et poole tunni pärast maandume Charles de Gaulle’i lennuväljal.

Pilk aknast välja lootis lennelda üle Prantsusmaa (eurotoetustest tiinete) põldude, kuid tutkit brat. Väljas oli tihe udu ning hall pilvevaip oli kõik, mida vaatamiseks pakuti. Sooja oli siiski rohkem kui keskmine eestlane hallile septembriilmale julgeks omistada – 18 kraadi (sooja siis).

Täpselt 9:40 lennuk maanduski ja väga kiirelt tulid ka kohvrid. Kuna Pariisis on varemgi käidud, siis oli süsteem teada. Esmalt rongipiletid kesklinna (2 x 9,8€), siis ligikaudu pool tundi sõitu ning Châtelet peatuses maha tulles soetasime piletiautomaadist juba kaks 5-päeva Paris Visite kaarti, tsoonid 1-3. Ühe sellise kombinatsiooni hind on 34€ ning tegelikult tasub see ära küll. Saad vabaduse liikuda nii busside kui metrooga ning lisaks olid juures ka veel mingid soodustused mõnede vaatamisväärsuste juures. Üksikpilet on Pariisis 1,40€ (kui osta kümnene „pakk“).

Kõige soodsam on muidugi NaviGo kaart, mille hind on 35€ ning mis kataks tsoone 1-5 (sh lennujaama) ja kehtiks terve nädala. Selle kaardi juures on kahjuks aga see trikk, et selle kehtivus hakkab alati esmaspäeval ning lõpeb pühapäeval. Kuna me jõudsime Pariisi laupäeval ja plaanisime olla seal algselt 5 päeva, siis NaviGo kahjuks langes ära.

Igatahes Châtelet’st tuli meil sõita veel üks peatus metrooga (Hôtel de Ville’i) ja olimegi kohal. Kasutasime öömaja leidmisel esimest korda sellise saidi teenust nagu Airbnb, mis võimaldas peatuda õiglase hinna eest Pariisi kesklinnas. Pariisi hotellid on kurikuulsad oma hinna ja kvaliteedi suhte pärast. Kesklinna 3-4 tärni hotellide hinnatase on väga kõrge, aga selle eest on toad väga väikesed. Muidugi võib öelda, et ärge ööbige siis kesklinnas, aga nii kaob minu subjektiivsel hinnangul Pariisi külastamise osa võlust ära. Võimalus olla Seinest, restoranidest, bulvaritest, parkidest ja vaatamisväärsustest jalutuskäigu kaugusel, on omaette väärtus. Et ei ole nii, et sõidad hommikul äärelinnast keskusesse, siis kolad ringi nii, et jalad löövad tuld ja õhtul logistad äärelinna tagasi. Aga eks see on muidugi igaühe enda otsustada.

Eelnevalt Pariisi kesklinna (mulle väga sümpatiseerib Marais’ kvartal tänu söögikohtade rohkusele ja ka üldisele asukohale) hotellide hindu vaadates, vajusid suunurgad ikka korraks väga alla. 190€, 225€, 175€… need on siis toahinnad ühe öö kohta. Eeee….äääää..mmmm…ööööö. Hakkasin juba vaikselt oma soovunelmast loobuma ning laiendasin otsinguareaali kuni komistasin sellise lehe nagu Airbnb otsa. Tegemist on siis kohaga, kus tavainimene võib oma kodu (või lihtsalt talle kuuluvat kinnisvara) kontvõõrale välja rentida. Ise määrad hinna, samuti minimaalse väljarentimise aja (tavapärane 2 või 3 päeva), saad valida klienti ja nii edasi. Vaadates selles portaalis ööbimiste hindu, suunurkade asend muutus diametraalselt.

Pariisi kesklinnas on üürikorterite arv sisuliselt piiramatu ning nende hinnatase ligikaudu 3 korda madalam kui sama kategooria hotellidel (st üüritakse samamoodi nii suvalisi keldritubasid kui ka väga korralikke kortereid). Siiski pean ära mainima, et ka üürijale ei ole tegemist riskivaba portaaliga. Kõige olulisem point on siin see, et Airbnb portaal ei vastuta mitte millegi eest. Tuleb endale teadvustada, et seal liigub päris palju erinevaid pettureid, mistõttu tasub ikka 3-4 korda kõik kirjeldused ja rentimise tingimused (sh „peenike kiri“) läbi lugeda, enne kui midagi broneerima hakkad.

Lisaks tingimuste teadvustamisele, on kriitilise tähtsusega ka see, et KOGU suhtlus peab käima läbi Airbnb keskkonna. Kontakti võtmine, lisainfo küsimine, rahade kandmine – see kõik on vajalik teostada airbnb-s. Kui üürileandja hakkab (misiganes põhjusel) suunama suhtlust näiteks tavameilide peale (lubades näiteks soodsamat hinda), siis on üsna suure tõenäosusega tegu petturiga. Jamade kohta saab ammendavalt lugeda siit.

Kui pettureid õnnestub vältida, siis orki saab lennata ka täiesti ametlikult, kui oled hooletu. Näiteks jätad tähelepanuta selle, et üüriperioodi lõpus lisandub kopsakas koristuskulu. Või et broneeringu tühistamise tasu  võrdub broneeringu summaga (st ei ole võimalik broneeringut tühistada). Või et pildid ei vasta päris tegelikkusele (näiteks on fotod tehtud lainurkobjektiiviga, mis teeb ka postkasti suurusest toast ballisaali). Või et pildid vastavad küll tegelikkusele, kuid jätavad olulised negatiivsed asjad kajastamata (nt on palju pilte kaunist kesklinnamajast ja mõnusast tänavast, kuid toast on üksainus pime pilt).

Airbnb kohta tausta uurides sattusin ma kõigi nende pettuste ja ohtude kohta netist lugema, mistõttu korraks tekkis tunne, et see vist ikka õige asi ei ole ja seetõttu ei broneeri selle portaali kaudu midagi. Lõpuks tuletasin endale siiski meelde, et negatiivsed asjad alati võimenduvad ning sisuliselt iga teenuse või keskkonna kohta on olemas veebiavarustes artikkel, et „Hoiduge sellest kohast iga hinna eest või saate petta“. Tegijal teatavasti juhtub… mistõttu valisin ühe õdusa korteri välja ja võtsin omanikuga ühendust. Lisaks asukohale, kirjeldusele, kenadele piltidele, tuginesin ka eelnevalt seal korteris peatunud inimeste kommentaaridele. Need kõik olid väga positiivsed ja neid oli üle 10. Ei olnud nii, et Aiku ja Pets tegid kontod ning Aiku kiitis Petsi korterit ja Pets Aiku oma. Kõik NÄIS aus.

Omanik üllatuslikult aktsepteeris minu broneeringut (olin ju uus kasutaja, varasema airbnb kogemuseta) ning jõudsimegi kokkuleppele. Broneerimise hetkel tuli ära maksta ka kogu summa, mis küll omanikule kantakse edasi alles 24 tundi pärast korterisse saabumist.

Igatahes nüüd oli käes tõehetk, jõudsime selle maja ukse taha, kus meie Pariisi „kodu“ pidi asuma. Kuna seal mingit

Magamistuba

uksekella otseselt polnud, siis hakkasin omanikule helistama. Sel hetkel avastasin ka telefonist sõnumi, et ta oli korteri võtme jätnud tänava nurgal asunud kohvikusse „Little Café“. Nii see tõesti ka oli. Võti käes, ronisime kohvritega mööda vanaaegset puutreppi viiendale korrusele (lifti ei olnud loomulikult, kuid see oli kuulutuses kirjas) ning avasime ukse.

Meid võttis vastu väike, kuid hubane ja väga puhas stuudiokorter. Oli olemas magamistoa osa, köök, WC, dušširuum. Aknast avanes vaade üle naabermajade katuste. Väga vinge!! Kivi langes kohe südamelt – kõik oli täpselt selline nagu kirjas oli ja pildid näitasid. Ruumi ülemäära üle ei olnud, kuid seda oli kindlasti rohkem kui mõne kolmetärni hotelli hotellitoas. Pluss meil oli köögiosa külmkapiga, mida keskmises Pariisi hotellis kindlasti pole. Näitena võin öelda, et samal tänaval asunud hotell pakkus tube

Köögiosa

ca 300€ eest per öö. Meie korter läks maksma kolmandiku sellest. Jah, ega see nüüd ülemäära odav ei ole, kuid Notre-Dame oli 5-minutise jalutuskäigu kaugusel ning ümberringi oli palju kohvikuid, restorane, pagariärisid, poode. Alahinnata ei saanud ka metroopeatuse lähedust, kuhu kiirel sammul jõudis paari minutiga. Ettevaatavalt võib kiita ka seda, et öösiti oli seal väga vaikne – magamise ajal oli aken lahti ning aknast jõudis sisse null linnakära. Kuigi maja esimesel korrusel oli pubi. See, et aknad avanesid sisehoovi, summutas igasugused helid. Olime igatahes väga rahul, et selle korteri olime leidnud ja et omanik oli nõus selle meile üürima.

Aga küll seda korteri ilu ja võlu jõuab veel nautida, värskendasime end kiirelt ära ja siis teele. Kuna korralikku sööki polnud täna veel saanud, siis olid meil üsna näljased näod peas ja kõhud lõid hoogsalt pilli. Niiviisi väga kaugele ei jõudnud, sellesama nurgapealse „Little Cafe“ juures veendi meid söögilõhnadega ära – astusime sisse.

Ei tea kas see oli nüüd nälja tõttu aktiviseerunud ajutegevus (kriisiolukordades ju pidid inimeste võimed oluliselt paranema) või mis, aga igatahes said ajukurdude vahelt prantsuse keelsed sõnad üles otsitud, tolmust puhtaks klopitud ja kelneri ette ritta laotud. Ja ennäe imet – ta sai nendest aru! Kuigi aktiivsest kasutusest oli juba aastaid möödas ja ega siis polnud ka ju prantsuse keel suus.

Võtsime kumbki erinevad toidud, et saaks võimalikult palju erinevaid asju proovida. Ehk siis üks pardirind kartulipüreega ja üks steik kartulite ja salatiga. Päevapraad (plat du jour) oli ka tegelikult välja pakkuda (nagu praktiliselt kõigis restodes ja kohvikutes), kuid kuna oli ikkagi reisi algus, siis võtsime ilusasti menüü ja tellisime sealt. Mõlemad toidud olid väga maitsvad. Pardirinnad olid mõnusalt magusad - tõeliselt hõrk roog. Lihalõik oli aga väga mahlane ning kaste oli selline, mis lausa viis keele alla. Eks me vaikselt tegelikult ka ootasime, et saame Prantsusmaal head kööki nautida ning juba esimene kohvik ei petnud me lootusi.

Prantsusmaa söögikohtade juures meeldib ka see, et praktiliselt igal pool saab tellida (tihti tuuakse ka küsimata) kraanivett. Tuuakse suure karahviniga, lisatasu selle eest ei küsita. Mitte nagu Eestis – „Ei, meil on ainult pudelivesi, mis on toodud

Seine'i kaldapealsed

Kurrunurruvuti saare liustikult ja läbi lastud kristallfiltrite ja korki on seestpoolt hõõrutud kullaga. Veepudel on Veneetsia klaasist. Maksab 4€ lonks, tellida tuleb terve pudel.“ On vähe veel loodusvaenulikumaid tooteid kui kusagilt kaugelt maalt toodud klaaspudelis joogivesi, seega kõik restoranid, kes kraanivett ei paku, saavad minu peas suure miinusmärgi osaliseks ning suure tõenäosusega teist korda neid enam ei külasta. Ma saan aru, kui see klaaspudel on menüüs, ok, kuid kui öeldakse, et me ei paku kraanivett… Huvitav, kas neil on veearve maksmata või? Tekib küsimus restorani sanitaarses olukorras kui nad väidavad, et neil pole jooksvat vett.

Tegelikult on näha, et ka Eesti restoranid hakkavad vaikselt jõudma tegeliku rohelise mõtlemise manu. Igasuguseid ökamahejumalteabmis-putrusid pakutakse, küll tuleb see kraanivesi kah. Kui sobib Michelini tärnirestoranidel pakkuda,

Pariis on ka sildade linn

ehk sobib ka koduvillastel söögiplatsidel nii käituda. Vesi on ju väljas süües niikuinii jook nr 2, sest hää söögi kõrvale passib tavaliselt kõige paremini mingi veinirüübe. Aga aitab nüüd veest ja veinist.

Tasusime arve ning tegime pika jalutuskäigu. Üle tänava asuvasse boulangeriesse e pagariärisse. Sellest paigast sai meie Pariisis oleku ajal üks väga tihedalt külastatud asutus. Igal hommikul tõin siit värskeid croissante ja ka baguette’e (pikad saiad) ning ei olnud harv ka see juhus, et hüppasime siit õhtuti läbi, et järk-järgult läbi töötada nende kirjut ja pikka magusaletti. Seekord saime kaubale ühe pehme, Flani-nime kandva, koogikese osas. Mõtlesime, et pistame selle pintslisse Seine ääres istudes.

Enne kui sinna jõudsime, jäi meile tee peale üks toiduturg, mida laupäeviti kesklinnas peetakse. Teades kui kiivalt meil Eestis erinevaid euronõudeid järgitakse, saanuks ilmselt Toiduameti inspektor siin ringi käies korraga nii infarkti, insuldi kui ka sapi-, maksa- ja neerukivid. Ning nohu. Ja köha. Ütleme nii, et sanitaarne olukord jättis pehmelt öeldes soovida. Kui

Île de la Cité

hommikul vara, turu avanedes, veel oleks julenud siit piima- ja lihatooteid osta, siis nüüd (kui need produktid olid juba oma head 6-7 tundi soojas seisnud) ei paistnud küll enam midagi isuäratavat. Ainsad värsked asjad tundusid olevat toidu ümber tiirutavad kärbsed.

Seine’i jõe ääres olid justkui meie jaoks üles pandud mõnusad pingikesed, kus siis oma flani vaikselt nahka pistsime. Mõnus ja suus sulav koogike. Tagasihoidlikke sulamise märke hakkas näitama ka ihu – väljas oli läinud järsult päris palju kuumemaks,

Lukke ikka oli...

kuigi päike peitis ennast endiselt pilvevine taha. Olime riietunud sügiseselt, kuid temperatuurid olid ootamatult muutunud suviseks. Korterisse tagasi ka ei viitsinud minna, koorisime maha siis niipalju kui saime (loe: viisakas oli).

Vaikselt kulgedes jõudsime esmalt sillani, kuhu siis noored (või ka vanad) paarikesed olid oma nimega tabasid kinnitanud. Ja neid oli palju. Väga palju. Ilmselt selline oleks meil ka Keila-Joa rippsilla tulevik kui neid tabasid sealt stabiilselt küljest ära ei lõigataks. Ega tegelikult ka Pariisi linnavalitsus ei taha seda, et nende ajaloolisi sildu tabalukkudega risustatakse ja on ka vaikselt vastumeetmeid tarvitusele hakanud võtma.

Lukud ja sokk

Pildil olev Pont de l'Archevêché on vaid üks sild paljudest, kust selliseid lukke leida võib. Paar silda on tehtud „lukukindlaks“ ja mitmes paigas võetakse pidevalt tabasid maha, kuid tundub, et vähemalt esialgu see ennetustöö pole vilja kandnud. Või siiski? Näiteks sellel sillal oli keegi taba asemel silla külge sidunud vana soki. Kui nüüd aus olla, siis kui antakse valida tabadega kaetud silla ja vanade sokkidega kaetud silla vahel, siis võiks minu arust ikkagi lukkudega jätkata mõnda aega.

Notre-Dame'i tagaaed

Aga jätsime selle silla sinnapaika ning astusime sisse Notre-Dame’i katedraali aeda. Kuigi oli laupäev, siis liikus seal üllatavalt vähe rahvast. Seda muidugi ei saanud öelda katedraali esise platsi kohta. Kirikusse sissepääsemise saba lookles nii kaugele, kui silm ulatus. No muidugi – oli ju nädalavahetus ning ilus ilm ja ikkagi Notre-Dame. Otsustasime, et täna ei hakka siin ootama ning veetsime hoopis aias veidi aega. Väga kena paik, seda

Fragment katedraalist

ei tohiks kindlasti kahe silma vahele jätta, kui sealkandis jalutada.

Edasi liikusime Cité saare põhjaosa poole ning möödaminnes põikasime sisse kuulsale lille- ja linnuturule. Lihtsalt seepärast, et see jäi tee peale. Spetsiaalselt sinna minna kindlasti pole mõtet, kui sa just ei taha Prantsusmaalt suveniiriks osta 3-meetrist palmi. Hoolimata nimest, seal linde ei müüda (õnneks), põhirõhk on aianduskraamil. Vanaaegsed paviljonid on muidugi huvitavad, kuid see huvi möödus tegelikult kiirelt.

Justiitside palee

Mis aga oli äärmiselt võimas elamus, oli turu lähedal kogetud sulaselge ime! Pariisi kesklinnas käib ringi palju mustlase välimusega (sest nad on mustlased) isikuid, paberilehed käes. Tülitavad nad peamiselt turisti välimusega isikuid, kellelt paluvad žeste tehes paberile allkirja. Paberil on inglise keeles (!!!) kirjas, et tegemist on kurttummadega ning allkiri läheb nende toetuseks. Ma muidugi saatsin nad kiirelt pikalt, kuid siis juhtus eelmainitud ime. Seesama sasipäine mustlastüdruk, kes hetk tagasi oli meilt viipekeeles allkirja küsinud, hakkas ühel

Päästev metroo - aitab väsinud jalgade vastu

hetkel RÄÄKIMA! Ja väga kõva häälega. Nimelt nägi ta eemalt sandarmit tulemas ja sellepeale kiljatas midagi omas keeles ja teised kurttummad KUULSID seda! See oli uskumatu ja sõnuseletamatu vaatepilt – inimeste massiline paranemine kõne- ja kuulmispuudest. Loomulikult pani see imeliselt paranenud kamp jooksu ja sandarm tema järel (nagu ühele prantsuse politseifilmile kohane). Kätte vist sandarm neid ei saanud, kuid ta vähemalt üritas.

Sainte-Chapelle

Tegelikult oli muidugi see allkirjade kogumine üks mitmeetapiline petuskeem, mis kogenud reisijale kindlasti tuttav. Kui lähed liimile ja annad allkirja, siis hakatakse raha nõudma. Viidatakse ainsale prantsuse keelsele lausele paberil, mis ütleb, et sa annetad kurttummade toetuseks vähemalt 10€. See, kas nad tegelikult on kurttummad, sellest ilmselt on juba arusaamine olemas. Kui sa aga mingis meeltesegaduses tõesti maksad kasvõi mingi raha, siis skeemi teine etapp seisneb selles, et nüüd pandi tähele, et kus sa rahakotti hoiad ning ilmselt võetakse

Sainte-Chapelle'i "kelder"

see sihikule. Seega tasub ettevaatlik olla igasuguste abiküsimiste, abimeeste või ka muude lahkete inimestega, kes sinuga järsku inglise keelt hakkavad rääkima. Paranoiliseks ei tasu minna, kuid suurlinnades tasub alati pigem karta kui kahetseda.

Rahakotid võtsime vabatahtlikult välja aga Sainte-Chapelles. Seal tuli ära seista küll lühike järjekord, kuid kuna ostsime siit 4-päevase Pariisi muuseumite passi, siis see loodetavasti oli ka üks viimaseid järjekordi, kus seisime. Passi hind on parajalt krõbe – 56€ - kuid samas tuleb arvestada sellega, et antud pass annab

Võimsad vitraažaknad

võimaluse tasuta sisse pääseda enamustesse vaatamisväärsustesse (Louvre, Versaille, Arc de Triomphe, Notre Dame’i tornid jne, kuid mitte Eiffeli torn). Kuna iga sissepääs maksab 8-18€, siis tasub see pass ära küll (isegi meie jäime väikesesse plussi, kuigi väga aktiivsed muuseumikülastajad polnud). Lisahüvena rakendub ka võimalus kõigist ootejärjekordadest mööda minna, mis tegelikult on suur väärtus – ilmselt ostsime endale selle piletiga ka päris mitu tundi vaba aega.

Sainte-Chapelle e Püha Kabel oli remondis. Täpsemalt oli remondis üks roosaken, seinakõrgused vitraažid olid aga igati avatud. Leidsime endale seal istekoha ja lihtsalt vaatasime. Ikka väga võimsa mulje jätab see kabel. Pärit on ehitis 13. sajandist ning loodi ta väidetava Kristuse okaskrooni

Altariosa

hoiukohaks. Tegemist on ühe võimsaima vitraažakendega ehitisega maailmas, rohke klaaspind tekitab väga õhulise ja majesteetliku mulje. Eriti loomulikult siis kui päike paistab ja sellel ajal kabelis sees olla, väljastpoolt näib see pigem sellise tavalise kirikuna.

Üks aknaruut

Kurioosumiks on siinjuures asjaolu, et kunagine prantsuse kuningas Louis IX, kes lasi Sainte-Chapelle’i ehitada, maksis tolle väidetava okaskrooni eest 135 000 liivrit. Peale selle lasi ta krooni hoidmiseks teha hõbedast kasti, mis maksis veel 100 000 liivrit. Ilma kontekstita ei ütle need numbrid muidugi midagi, kuid kui arvestada, et see uhke kahekorruseline kabel koos vitraažide (mis on 15 meetrit kõrged ning 4,5 meetrit laiad ja seal on 15 akent) maksis kokku 40 000 liivrit, siis võib vist öelda, et luui oli ikka paras laristaja.

Kell number 1

Sainte-Chapellest edasi jalutasime kõrvalmajja ehk siis Consciergeriesse, kuid seal selgus, et see vana tornidega vangla oli kuni 8. oktoobrini suletud. Ei tea kas oli inventuur või mis seal oli. Mis siis ikka, jätkasime oma ringkäiku piki Seine’i jõe kallast. Vaatasime möödaminnes üle ka maailma esimese välikella – see näitab pariislastele aega juba aastast 1371. Tuleb tõdeda et kellanduses (mis puudutab just linnarahvale mõeldud ajanäitajaid) on sajanditega toimunud tõsine taandareng. See kõige esimene avalik kell on ikka tõeline meistriteos ning seda vaataks isegi pikemalt (ja niiviisi, et kellaaega unustad üldse vaadata). Massiivsus ja detailid tõmbavad tähelepanu, tänapäeval on nende aparaatide funktsioon jäänud üsna kuivaks infokanaliks. Kui sedagi. Teisalt tekiks muidugi tänapäeval ka teatavaid küsitavusi kui omavalitsused sääraseid tänavakellasid hakkaksid üles seadma. Tallinna puhul ei imestaks, aga mujal oleks võiks seda kaudselt lausa priiskamiseks nimetada.

Justiitside palee teisest küljest (panoraam)

Pont Neufil e siis Cité saare põhjapoolses otsas asuval sillal puhkasime veidi jalga ja karastasime end külma joogiga. Vahepeal oli päike siiski välja tulnud ja ilm seetõttu muutunud tõeliselt palavaks. Istumine tundus paradiisina pärast mõnetunnist jalutuskäiku ning ühel hetkel jõudis kehadele kohale ka teadmine, et: „Oot-oot, täna sai ärgatud ju pool viis

Arc de Triomphe

hommikul!!“ See teadmine varjutas üsna ruttu kõik muu ja tappis ära tahtejõu edasi jalutada. Niisiis otsustasime, et läheme teeme oma toakeses ühe hilise siesta. „Kodumaja“ kõrvalt supermarketist (sõna otseses mõttes kõrvalt – meie maja ukse kõrval asus sissepääs „Franprix“ nimelisse poekesse) võtsime veidi kehakinnitust kah – veini, mahla, tavalist pasteeti, pardimaksapasteeti, puuvilju ja muud kraami. Olime ju siin linnas päris mitu päeva ning külmkapp köögis olemas, seega saime varusid tekitada. Aga asjade külmkappi panemisega ka jaks lõppes. Voodisse pikali visates tuli uni tsipa enne kui pea padjani jõudis.

Ärkasime veidi peale kella seitset õhtul, mõnusalt väljapuhanuna. Kuna tunne oli tugev, siis ei jäänud niisama lebotama

Laiad bulvarid

vaid sõitsime metrooga Elüüsiumi põldude bulvarile (osadele tuntud kui Champs-Élysées), Triumfikaare lähistele. Oli väga ilus õhtu, mõnusalt soe ja tõeliselt kauni päikeseloojanguga. Laupäeva õhtu tähendas muidugi ka seda, et tänav oli paksult rahvast täis. Nii turiste kui kohalikke. Alguses jalutasime niisama ringi ja vaatasime inimesi ning pildistasime vaatamisväärset, kuid ühel hetkel tuli mõte, et käime siis juba kaare otsas ka ära. Mõeldud tehtud.

Siin saime esimest korda nautida Paris Visite kaardi mõnusid. Piletijärjekord oli ikka päris pikk, kuid me saime sellest lihtsalt mööda kõmpida. Triumfikaar (ametliku nimega Arc de Triomphe de l'Étoile), kes ei tea, on tegelikult ikka päris suur. 50 meetrit

Vaade La Defense'i suunas

kõrge ja kõigi kurnatud turistide kurvastuseks on võimalik sinna otsa ronida (mis tähendab, et sinna otsa tuleb ronida). Kuigi olime üsna värskete jalgadega, siis need ligi 300 astet mööda kitsast kivitreppi võtsid ikka päris võhmale. Panime muidugi kohe hooga katusele välja, küll pärast tagasi tulles jõuab neid museaale vahtida (vahepeal on üks saal, mis tutvustab kaare ajalugu).

Aga see ronimine tasus ära. Kaare katuselt avanesid lummavad

Champs-Élysées, taamal Louvre

vaated õhtusele Pariisile. Ning sellel õhtul muidugi jagas loodus ikka väga mahe-maalilist valgust. Sama mõttega (et roniks 2014 aasta 6. septembri õhtul 8 paiku Triumfikaare katusele) inimesi oli päris palju, kuid mitte nii, et liikuda ei saanud. Alt ilmselt kontrollitakse ka seda hulka, et kes parasjagu katusel. Arc de Triomphe on kindlasti üks parimaid (kui mitte parim) kohti, kust Pariisi keskosa imetleda. Eiffeli torn muidugi ka, aga kuna triumfikaare juurest algavad igasse ilmakaarde suunduvad Pariisi laiad bulvarid, siis seal katusel seistes on tunne nagu oleksid linna keskpunktis. Ilmselt seetõttu, et täpselt seal sa ka oled.

Kunagi kui parun Haussmannil Pariisi keskosa ümber paluti kujundada, siis ta võttis ettepanekut sõna-sõnalt. Sisuliselt

Kiiritav Eiffeli torn

tõmmati 19. sajandi teises pooles Prantsusmaa pealinna keskosa lagedaks ja tehti sinna uus linn. Keskaegsete kitsaste tänavate asemel loodi laiad bulvarid. Puulobudike aseme kerkisid uhked neoklassitsistlikud kivimajad. Laiendati ja korrastati parke, ehitati teatreid ja muuseumihooneid ja nii edasi. Ning nõue oli, et kõik tehakse ühesuguses stiilis ningkõrgustesse ei ronita. Usun, et linlased selle üle alguses vaimustusest ei rõkanud, kuid täna on ilmselt just seetõttu Pariis üks maailma šarmantsemaid linnasid ning armastatud turismi sihtkohti.

Kusjuures seda pilvelõhkujate kesklinna mitte-ehitamise printsiipi on siiani suhteliselt hästi suudetud jälgida. Pariisil on küll olemas ka pilvelõhkujatega nn city - La Défense’i nime kandev piirkond triumfikaarest põhjas – kuid mujalt kesklinnast kõrghooneid ei leia. Ühe

Pariis vajub õhtusse

erandiga – Montparnasse’ torn. 1970.-tel korra libastuti ja lubati ehitada 59-korruseline monstrum piirkonda, kus pole ühtki kõrghoonet. Hoone tuli üsna kole ja pariislased vihkavad seda siiamaani. Öeldakse, et kõige kaunim vaade Pariisile on selle hoone katuselt…. sest sealt pole antud pilvelõhkujat näha. Igatahes said linnaametnikud ka oma veast aru ja nii keelati pärast Tour Montparnasse’i valmimist Pariisi kesklinnas üle 7-korruseliste hoonete ehitus.

Päike vaikselt loojus, nautisime vaateid ning ootasime seda kui kell 9 saab. Et miks? No siis läheb lahti Eiffeli torni valgusshow. Tuled süttisid veidi varem, kuid valgusshow stardib täpselt kell 9. Ja kordub siis igal täistunnil (või ka pooltunnil, täpselt ei tea). Tuleb öelda, et nii torni tipus pidevalt 360-kraadiseid tiire tegev võimas kiir (mida väidetavalt nähakse kuni 80 kilomeetri kaugusele) kui ka sädelema pandavad 20 000 lambikest, on äärmiselt efektsed vaadata. Mõlemad atraktsioonid lisati tornile milleeniumivahetuse puhul (matemaatikutel palun kirjutada kõik protesti- ja kaebekirjad selle kohta, millal

Sädelev Tour Eiffel

aastatuhat vahetus, Pirita rannaliivale) ning võeti väga hästi vastu. Huvitava faktina toon välja selle, et öised pildid valgustatud Eiffeli tornist on autorikaitse all, seega neid ei tohi kasutada ilma nõusolekuta professionaalsetel ja kommertseesmärkidel. Päevaste ülesvõtete osas pole aga kellelgi kobisemist. Seega loodan, et seda reisikirja ei peeta eriti professionaalseks (mida ta ju ilmselgelt ka pole) ning saan neid fotosid siin ilma ulmesummasid maksmata kasutada. Elame, näeme.

Lisaks Eiffelile ja linnavaadetele, oli omaette vaatepilt ka ringtee, mis triumfikaart ümbritses. Süsteem on seal üles ehitatud nii, et ringile tulijal on eesõigus (ehk siis ringil olija peab teed andma).

Liiklus ringil

Pariisis on niikuinii üleüldiselt selline „huvitav“ liikluskultuur, kuid siin asi võimendus veelgi. Ringile suubub ei vähem ega rohkem kui 12 laia bulvarit ja avenüüd ning kujuta nüüd ette kui sa tuled esimesest ja tahad näiteks 11.-sse oma autoga saada. Tuleb ära mainida, et keskmine pariislane just erilise viisakusega liikluses ei hiilga. Süstitakse, surutakse end vahele, pannakse tuima, provotseeritakse ja nii edasi. See kõik toimus ka seal ringil. Eesõigus võis olla, aga ringil olija ikka vaatas, et kas sa äkki kahtled ja võtad korraks hoo

Triumfikaar täies hiilguses

maha – see tähendas ainult ühte: „Anna gaasi!“ Ning see testimine käis nii, et sõidetakse hooga sinu suunas ja viimasel hetkel pidurdatakse. Kui ära ehmud sellest, siis jääd kaotajaks (see tähendab, et pead ise teed andma). Huvitav oli igatahes vaadata, ise väga sõita ei tahaks siin.

Tegime pilte, vaatasime niisama, tegime veel pilte. Ütleme nii, et see paik kannab vaatamisväärsuse nime välja küll – täitsa sõna otseses mõttes. Selle otsast on väärt vaatepildid ning kaar ise on vääriline, et seda väljast (ja ka seest) vaadata. Seda viimast ka ühel hetkel tegime kui väljas juba mõnda aega pime oli olnud ning ilm

Õhtune kunstipalang

kiskus jahedamaks. Sees oli väike muuseumiosa, kus oli siis ülevaade Arc de Triomphe ajaloost. Lakooniline, kuid siiski ammendav.

Uuesti maapinnale jõudes tegime paar tiiru ka kaare ümber, et kõiki neid pannoosid uurida ning lihtsalt mõnusat õhtut nautida. Sagimine pimeduse saabudes ei lõppenud – rahvast Champs-Élysées’l vähemaks ei jäänud ning liiklus- olukord ümber kaare ei paranenud. Muutus vaid see, et inimesed hakkasid välguga pilti tegema. Või noh, tahtsid välguga pilti teha, sest kui sa kusagilt 40-50 meetri pealt Triumfikaarest mobiiltelefoniga pimedas pilti teed, siis välgu sisse lülitame pigem teeb asja hullemaks. Eeldusel, et sinna telefoni sisse ei ole ära peidetud mõnesaja kilovatist LED-lampi (võib-olla tulevikus on see iga taskutelefoni standardvarustuses).

Triumfikaar kuuga

Kuna ma õhtul välja tulles võtsin ka statiivi kaasa (reeglina ma seda jurakat kaasas ei tassi), siis nüüd oli viimane moment selle teguviisi õigustamiseks. Lisaks kaunivärvilisele loojangule oli toda õhtut õnnistatud veel pilvitu taeva ja peaaegu täiskuuga. Nii saime seal oma koduse pildikollektsiooni tarbeks teha mõned kohustuslikud, kuid mitte väga originaalsed ilupildid. Muljed saadud, pildid tehtud, ronisime uuesti maa alla ning metrooliin number 1 viis meid kiirelt koju ära. Mitte küll meie koju aga kellegi koju siiski (mis juhtumisi oli tollel ajahetkel meie kasutuses).

Päeva lõpetas supermarketist ostetud, kuid siiski väga Prantsusmaa köögi poole kaldu, õhtusöök. See sisaldas loomulikult veini, kuid mitte ainult. Pardimaksa pasteet ja kuivatatud sink baguette’iga, kõrvale tomatit ja ka vinnutatud vorsti – mmm, keele viis alla. Kere täis, tuli ka päevale joon alla tõmmata. Esimene päev oli olnud küll väga pikk, kuid palju positiivseid emotsioone pakkunud. Meie reis oli seega igati hästi alanud.

07.09 - Pariis

Hommik Pariisis. Lõhnav kohv, soojad ja suus sulavad croissantid, päikesepaiste ning üle katuste aknast sisse puhuv õrn

Vaade aknast...

tuuleke. See on selline ideaalmaastik, mille kohta öeldakse, et „nigu vilmis“. Kui me kümne paiku silmad lahti lõime, oli meil kõik see peaaegu olemas, vaid croissantid olid puudu. Seega tuli teha nagu pariislased teevad - hommikul tõustes ei lähe sa mitte ajalehe järgi või vetsu (või mõlemat) vaid hoopis lähimasse boulangeriesse saiakesi ostma. Kuidas need inimesed selle saiaõgimise juures nii heas vormis on, see on ikka täielik looduse ime.

Igatahes ruttasin kiirelt mööda kääksuvat puutreppi tänavale ja peagi seisingi nurgapealses pagariäris järjekorras. Lõhnad olid seal nii head, et minesta või ära. Äärmiselt alatu reklaaminipp muidugi, õrnas seisundis inimeste ära kasutamine! Seisad sa ju hommikul tühja kõhuga seal ootejärjekorras. Mõtted, mis tekivad on umbes sellised, et kas ostan kõik ära, mis saada on ja lähen tagasi VÕI ootan ära ka järgmised ahjus olevad küpsetised ning ostan need ka ära ja siis lähen tagasi. Mõtiskelles muidugi põrnitsed altkulmu eesseisvaid kliente, kes SINU asju SINU eest ära ostavad. Õnneks kaine mõistus siiski võitis ja naasin korterisse croissantide ja paari magusa koogikesega. Ei ole midagi teha, värsked croissantid on lihtsalt jumalikud – õhulised, samas üsna võised; krõbedad, samas seest pehmed ning loomulikult see õrnmagus maitse ja hõrk aroom. Praegugi, seda reisikirja kirjutades, lükati süljenäärmed täisvõimsusel tööle.

Hôtel de Ville de Paris - veidi kumera panoraamina :)

Söök keres, tuli minna. Kuna väljas oli tõesti soe suveilm, siis oli paslik võtta ette üks kena jalutuskäik. Alustasime taas omaenda kvartalist ning vaatasime üle uhke raekoja. Linna juhtimist on selles paigas harrastatud juba üle 700 aasta. Kuigi hoone on mitu korda muutunud, on raekoda siiski püsinud sealsamas Seine’i kalda peal. Viimane suurem „pauk“ oli aastal

Concorde’i väljaku tornid

1871, mil kommuuniihalejad (et mitte öelda kommunistid) panid raekojale tule otsa, nii et alles jäid ainult seinad. Kõik muu (sh kõik prantsuse revolutsiooni aegsed dokumendid) läks tuleroaks. Tüüpiline kommunistide tegevusjoonis – hävitame, lõhume, tapame ja siis on kõik võrdsed.

Hôtel de Ville (see on siis see raekoda) juurest läksime korraks metroo peale, et uuesti Concorde’i väljakul maa peale tulla. Sisuliselt sõitsime siis teisele poole Louvre’i kompleksi ning plaan oli vaikselt läbi aia paleesse jalutada.

Concorde’i ehk Üksmeele väljak asub joonsirgel teljel, mis algab Louvre’i juurest, jookseb piki Champs-Élysées’d kuni La Defense’ni välja. Tegemist on ühe olulisima sõlmpunktiga kesklinnas ning selle

Champs-Élysées algus

väljaku ääres (ja ka keskel) asuvad mitmed tähtsad (või siis lihtsalt põnevad) objektid. Esmalt jäi silm peale uhketele purskkaevudele, mis platsi ehtisid. Sümbolismist kubisevaid (prantsuse tööstuse edu- sammud, laevandus, riigi jõed jne) fontääne oli tegelikult ka niisama ilus vaadata, ei pea alati iga kuju autorit teadma ning seda, et miks ta Suure Vankri suhtes just sellise nurga all on asetatud.

Obelisk

Küll aga oli hea teada keset platsi oleva obeliski tausta. Esmamulje oli selline nagu see oleks pärit otse Egiptusest. Eks selline arusaam tekib suuresti seetõttu, et justnimelt sealt see pärit ka oli.  Pihta on pandud see iidsest Luxori linnast ning kinkis selle Prantsusmaale toonane Egiptuse kuningas. Naljatilk ikka, sama hea kui meie president läheb Jaapanisse riigivisiidile ja kingib sealsele valitsejale Tartu kaarsilla. Või Tallinna raekoja. Kõik on ilusti ja korralikult

Uhked purskkaevud

konteineritesse pakitud ja sadamas ootel ning kinkijal selline õhinat täis nägu peas kui sellest oma võõrustajale teada annab. Mis sa siis ikka ära teed, võtad vastu ja tänad ning püüad leida kingitusele väärika koha leida nagu ka prantslased tegid.

Üksmeele väljak oli muide koht, kus revolutsiooni ajal giljotiin välkus. Pariisis olev masin sai ikka kõva koormust, sest 10 kuuga kaotas seal pea (sõna otseses mõttes) üle 2600 inimese. See on üle 8 lõike päevas, timukas tegi suure tõenäosusega ületunde ja puhkust ilmselt ei lubatud võtta.

Rahvusassamblee

Aga see oli kõik minevikus, täna on Concorde ikkagi meeldiv paik. Champs-Élysées bulvar algab siit ning samuti ka Louvre’i aiad kuhu peagi suundusime. Ametlikult on need küll Tuileries’ (tuilerii, tuileraa) palee aiad, kuid rahvas teab neid siiski Louvre’i aedadena, sest seal jalutades jõuad lõpuks Louvre’sse välja.

Eiffel pargi kohal

Rahvast oli üsna palju liikvel ja ilm oli läinud vahepeal päris palavaks. Seetõttu olid meie lemmikuteks kõrghaljastusega pargiosad (loe: hoidsime puude varju). Kuid ka see ei olnud ühel hetkel piisav lahendus, sest kütet anti kõvasti peale. Õnneks meil oli targu vett kaasas ning kui leidsime paar vaba lamamistooli veidi vilumas paigas, siis sinna ka mõneks ajaks jäime.

Pariisi sümbolid - Eiffeli torn ja Seine'i jõgi

Nagu Louvre’i aiale kohale, võis kunsti nautida igal sammul. Ning ka istudes. Meie vaateväljas oli näiteks Gaston Lachaise’i skulptuur „Seisev naine“, mis kujutas endast volüümikat naisekuju. Targad raamatud väidavad, et modelliks oli kunstniku naine. Huvitav, kas nende harmooniline abielu jätkus ka pärast seda kui kunstnik lõpuks tõmbas lina teoselt pealt ja näitas modellile, et: „Näe, see oled nüüd sina!“

"Seisev naine"

Kusagil keskpäeva paiku vantsisime edasi, päike oli endiselt armutu. Peagi sai kõrghaljastusega osa ka läbi nii et tuli anda end kuumuse meelevalda. Seda olukorda olid muideks ära kasutamas ühed leidlikud ärimehed, kes müüsid soovijatele külma pudelivett (mida nad termokastis kohale olid vedanud). See tegevus oli sügavalt illegaalne nagu ka kõikide päikeseprillide, võtmehoidjate, käekottide ja muu kama müüjate tegevus, kuid ausalt öeldes oli raske neid hukka mõista. Sisu mõttes oli ju bisnes üllas – väljas oli väga kuum ilm, lähikonnas väga midagi osta polnud ning inimestel tahes tahtmata tekkis janu. Meil oli oma vesi kaasas, aga kui poleks olnud, oleks ostnud. Hind oli

Carouseli triumfikaar - vahelt paistab ka teine

väga mõistlik – 1€ pooleliitrise pudeli eest. Müüjal oli kate korralik (poes ilmselt maksab see 20-30 senti) ning ka klient oli õnnelik (sest isegi kui oleks lähikonnast saanud osta, siis 1€ eest poleks sa küll midagi saanud). Win-win. Müüja poolelt oli ainus miinus siis see, et tuli olla valmis päkkadele valu andma kui mõni sandarm silmapiirile jõudis.

Vaatasime üle ka Triumfikaare väikese venna – Carouseli Triumfikaare – mis samamoodi loodi Napoléoni võidukate sõjakäikude ülistamiseks ja juba olimegi klaasist püramiidi juures, mis tähistab siis sissepääsu Louvre’sse. Seekord tundsime ennast

Sissepääs klaaspüramiidi all

tõelise VIP-na, sest väljas lookles pikk-pikk saba, kuid me saime kõigist mööda jalutada tänu Paris Museum Passile. Hinnanguliselt võitsime siin tunni päikese käes küpsemist.

Olime enda jaoks juba varasemalt välja mõelnud plaani, et muuseumi läbi jooksma ei hakka. Leppisime veel eelnevalt kokku ka selle, et käime kahel päeval järjest – täna veidi ja homme kah

Vana Louvre'i makett

veidi. Kuna mina olin Louvre’s juba paar korda käinud, siis jäi galeriide valik teise poole hooleks. Tänase päeva valikuks oli Vana-Egiptus. Teel sinna sektsiooni vaatasime üle ka vana Louvre’i alusmüürid, mis on vist ainus osa, mis vanast kindluslossist alles on. Pärast seda kui kõrged müürid enam vaenlase eest kaitset ei pakkunud (st suurtükkide arenedes), ehitati kindlus ümber tohutu suureks paleeks.

Akhethotepi haukambri bareljeefid, 3800 e. Kr

Ning suur on Louvre tõesti ja seda suurust on kohati isegi raske hoomata. Kunstimuuseum võtab ju enda alla vaid ühe osa kogu kompleksist ning muuseumiosa võib sisuliselt jagada kolmeks – kaks tiiba ja keskosa. Egiptus võtab enda alla ühe sektsiooni kaks poolikut

Andide kandja, 3800-1700 e.Kr

korrust (ehk siis lihtsustatult öeldes ühe korruse). Meil läks selle läbi töötamiseks aega 3 tundi. Ehk siis kolmandik ühest kolmandikust = 3 tundi. Kui matemaatiliselt läheneda, siis kogu muuseumi rahulikult läbi käimine võtaks aega ligikaudu ühe ööpäeva. Ning me tõesti võtsime väga rahulikult – vaatasime, seisime, lugesime tekste. Ei tormanud tuulispasana ringi Mona Lisat otsides.

Ounsou ja ta naine Imenhetep

Kolm tundi on minu arust ka maksimaalne piir, et aju suudaks vaadatavat veel protsessida. Kui kauem oled, siis on üleküllastus kerge tekkima ning isegi kui su ees on Rembrandtid või iidsed muinasaarded, siis tegelikult on sul sellest kama kaks. Vaatad, et ahah, kena pilt/kuju/nikerdus ja lähed edasi. See kunst aga on väärt süvenemist. Pigem vaata vähem, siis näed rohkem. Hiina turisti

Kuningas Antefi sarkofaag

meetod – liigu kiirelt, pildista kõike, ära jumala eest peatu kusagil – siin edu ei too. Või noh, oleneb mis on eesmärk. Kui eesmärk on pärast öelda, et oled Louvre’s käinud ja kõike näinud, siis pane minnes jooksusussid jalga ning GoPro kaamera pea külge. 4-5 tunniga võtad kogu muuseumi läbi küll. 

Meie jooksime tegelikult kah korra. Siis kui veepudel tühjaks sai. Mõtlesime, et läheme ja ostame kohvikust uue, kuid lähim kohvik asus teises tiivas ja teisel korrusel. Päris kõva kappamine oli selleks, et teada saada fakti, et kaasa ei müüda. Kus häda kõige suurem, seal peldik kõige lähem ja niisiis tuli veepudel ära täita kraani all. Eks see

Ramses IV kujuke

kummaline käitumine oli, kuid kurk tõesti kuivas ning ei viitsinud kohviku järjekorras seetõttu pool tundi seista, et kusagil lauas 5€-st vett juua. Iseenesest naljakas kord ka muidugi – veepudeliga muuseumisse sisse võid tulla, aga koha pealt kaasa osta ei tohi.

Egiptuse sektsioon oli aga väga põnev. Hauakambrid, sarkofaagid, tööriistad, ehted, pillid, jumaluste kujud, kassimuumiad ja nii edasi. Need viimased olid eriti naljakad. Justkui pesapallikurikad kuid, käepide oli kassi näoga :) Ma siiralt loodan, et veendunud kassisõpradel praegu tulukest peas põlema ei löönud. Ei, keegi ei taha

Kassi näoga "kurikad" :)

näha Kiti või Miisu näoga roigast sinu koduseinal. Päriselt ka, ma ei tee nalja.

Aga siis sai Egiptuse osa läbi, mistõttu tegime südame kõvaks ja lahkusime. Maailma kultuuriloo reliikviaid oli küll igal sammul ka teel ukseni, kuid kõike korraga ei saa. Homme on uus päev, eks siis valime järgmise meelepärase teema.

Pärsia pullid Dariuse paleest

Metroo viis meist St Pauli peatusesse, mis on üks peatus edasi kodupeatusest. Ei, me ei sõitnud hajameelsusest õigest peatusest mööda vaid tahtsime natuke ümbrusega tutvuda. Et kus, milliseid söögikohti leida võib.

St Pauli ja Hotel de Ville vahel asub suur juudikvartal, mis oli paksult rahvast täis. Söögikohad olid nii umbes, et kohati rahvas ootas tänaval kuni mõni koht vabanes. Igal pool müüdi falafleid ning bageleid, silma jäid mitmed sünagoogid ning ka kõige väiksemad poed ei pidanud tol päeval klientide puuduse üle kurtma. Kuna oli selge, et siinkandis me lähiajal süüa ei saa kui just saia vitsutada ei taha, siis siirdusime kodu poole.

Vahetult enne kodutänavat jõudsime vabasse vette. Sealt leidsime ka pisikese, kuid põneva söögikoha, mis pakkus päevapraena Boeuf a la tartari! Päevapraeks on boeuf! Kes ei tea, siis see roog sisaldab endas toorest hakkliha, toorest muna, sibulat ja maitseaineid. Tavaliselt on sul võimalus sellist peent toitu osta restoranist, kus on laual valged linad ja teenindaja kutsub sind härraks (või prouaks/preiliks). Siin aga oli selline baari moodi söökla, lihtsate laudade ja veel lihtsama sisustusega, mis pakkus gurmeerooga päevapraena. Ning

Boeuf a la tartar!

sind ei kutsunud keegi kuidagi, ise pidid teenindajat kutsuma. Ainult Prantsusmaal, ma ütlen!

Aga see päeva „praad“ polnud selline suvaline hakklihakamakas keset plasttaldrikut. Ports oli väga suur, kõrvale serveeriti veel kartulivormi ja salatit ning kogu see komplekt oli imemaitsev. Kõik see kasutatud maitseainete bukett oli pärit tõepoolest justkui mõnest tipprestoranist, kuigi see tõepoolest oli kõigest väike baar-söökla. Tjah, Prantsusmaal võetakse söögitegemist väga tõsiselt ja ilmselt on ka inimeste ootused väga kõrgel. Kui Eestis saad mõnikord päevapraega kaasa mõne poolkuivetunud ahjukartuli või on keedukartul paari koha pealt jäänud tooreks, siis kehitad õlgu ja mõtled, et no päevapraad ju. Juhtub. Siin sellist asja lubada ei saaks. Su restoran põletatakse maha, tuhk korjatakse kokku, viiakse linnast välja ning kaevatakse vähemalt 300 meetri sügavusel maa sisse. Lisaks saab perekond saab häbimärgi külge 4 põlve ette ja 6 põlve tahapoole. Iga kord on nii, erandeid pole. :)

Kõht täis, tekkis soov veidi leiba luusse lasta, sest muidu ju toit arvab, et on koera kõhus. See viimane on muide ametlik rahvalik väljend – olen ise seda vanemate inimeste suust kuulnud! Tänapäeva ülitolerantses ja kõigi ning kõigega arvestavas maailmas on see muidugi selline kahe otsaga fraas. Ühest küljest äärmiselt positiivne – paneb inimesi mõtlema, mida toit tunneb, mõtleb, arvab. Millised on tema mured ja rõõmud, ootused ja lootused. Lause teine pool samas halvustab kaasimetajat, inimese parimat sõpra. Loodame et pluss ja miinus tühistavad teineteist ära ja tulemuseks on neutraalne ütelus.

Kui ütelustest juba juttu tuli, siis on veel ka selline väljend: „Kui oled Roomas, siis käitu kui roomlane.“ Roomas küll

Funikulöör Montmartre'i tippu

polnud, aga Prantsusmaal üsna hoolsalt järgitavast pärastlõunasest siestast tundus väga paslik kinni pidada ning see klappis ka selle toidu ja koera teemaga. Seetõttu olime väga rõõmsad, et kodu oli kohe nurga taga. Väike jõu- ja vastupidavusharjutus seoses viiendale korrusele ronimisega ning juba olidki jalad voodi peal sirgus.

Tunnikese pärast aga olime taas löögivalmis. Otsustasime kesklinnast veidi eemalduda ja ära käia Montmartrel. Mõned ümberistumised metrooga ning peagi olimegi juba turnimas Märtrimäe tipu suunas. Viimase, kõige järsema, otsa jaoks kasutasime küll funikulööri, kuna tasuta piletid olid meil olemas (linnaliini pilet kehtib seal) ning polnud kunagi seda raudteed varem tarbinud.

Üles jõudes sattusime laulupeole. No vähemalt rahvast oli sama

Sacré-Coeuri kirik

palju. Kirikuesine oli sõna otseses mõttes pilgeni rahvast täis ning selleks, et katedraali seest poolt uurida, tuli endale nügimismeetodil teed teha. Kaunis pärastlõuna oli selles kõiges süüdi! Lisaks sellele, et siin asub maailmakulus Sacré-Coeuri kirik, on Montmartre ka niisama kena koht, kus jalutada, pikniku pidada, tänavakunstnike etendusi jälgida või nautida kauneid vaateid Pariisile.

Basilique du Sacré-Cœur e Püha Südame basiilika ehitati 19. sajandi  lõpul / 20. sajandi  algul ning algseks põhjuseks toodi Prantsuse Revolutsiooni hirmutegude lunastamine. Tänaseks on legend veidi muutunud ning kirik mälestab ametlikult Prantsuse-Preisi sõja ohvreid. Ehitis, nagu piltidelt näha, on valget värvi ja väidetavalt pole ka seda ohtu, et see värv tuhmuks. Nimelt on ehitusmaterjaliks kivim, mis pidevalt väljutab kaltsiiti, mis omakorda hoiab kivid heledana.

Vaated Pariisile Montmartre'i esiselt

Kui väljast oli kirik hele, siis seest aga üsna hämar. Avar, hämar ja üsna vaikne. Uste peal, eraldi tahvlite peal ja stendide peal olid sildid, et tuleb olla vaikselt ja pildistamine on keelatud. Nii välguga ega välguta. Selle kohta anti veel ka suuliselt eraldi märku nendele inimestele, kellel fotokad käes olid. Ning mis te arvate, kas sellest hooliti? Mingid ahvid soovisid ikka kabelite või altarite lähedal selfiesid teha. Selle eest said nad loomulikult kohe kirikuinimeste käest sugeda, kuid mindi natuke edasi ja prooviti uuesti. Täiesti haige rahvas. Kas on raske soovidest lugu pidada?

Pildistamise keelu peamine mõte oli ilmselt selles, et hoida vaikust. Kui kõik laseksid oma fotoka katikutel siin klõpsuda, siis tekib päris korralik taustaklõbin. Sacré-Cœur on aga tegutsev pühakoda ning nemad on otsustanud, et ei ühtki pilti. Kuna see on absoluutselt nende otsus, siis ka kõige väiksemagi ajumahuga inimene peaks aru saama, et nii lihtsalt on.

Meie katusekorter on kusagil sealkandis

Tuleb aga siira kahetsusega tõdeda, et meie seas liigub ikkagi ringi hulga olendeid, kelle intelligentsuspotentsiaal ei küündi mainitud tasemeni. No mis see hämaras mobiiliga tehtud udune pilt sulle juurde annab? Üks sadadest fotodest, mida sa ilmselt kunagi ei vaata. Ei tahaks küll pahasti öelda, kuid väike ihunuhtlus ei teeks siin paha.

Meie tegime ka pilti, aga väljaspool kirikut. Nagu mainisin, oli kirikuesine plats rahvast täis. Lisaks niisama uudistajatele oli seal ka erinevaid tänavakunstnikke, kes siis oma oskusi näitasid ja selle eest ka pealtvaatajelt väikest meelehead lootsid. Artiste oli väga erinevaid – oli break-tantsija, oli niisama efektne tantsija, oli jalgpalliga žongleerija, oli mustkunstnik ning ilmselt oleks veel siin ilmaimesid näha saanud, kui oleks vaatama jäänud. Aga me ei jäänud. Ei ole eriline rahvamassis seismise fänn, ootused privaatruumile on veidi kõrgemad. Pluss muidugi veel see faktor, et Montmartre on ka taskuvaraste jaoks populaarne kant. Sest miks niisama üksteise seljas elada kui saaks selle kohtumise

Rahvamassid kiriku ees

mälestuseks ka midagi kaasa võtta. Näiteks rahakoti.

Õnneks ei piirdu ajaveetmise koht ainult kirikuesise platsiga vaid aega saab veeta ka mäe külgedel, kus oli juba palju vähem rahvast. Mitte küll vähe, aga siiski vähem. Päike hakkas vaikselt silmapiiri taha kaduma, mistõttu kuldas ta õhtu lõpuks Pariisi kauni valgusega üle. Juba teist õhtut järjest jagati inimestele väga ilusat ööhakku ning see andis üldisele meeleolule (mis niigi oli hea) veel viimase vindi juurde. Nii tegime veel seal mõned pildisessioonid, nautisime niisama sügisest Pariisi ja lõpuks hakkasime vaikselt all-linna poole tagasi jalutama.

Seksodroom!

Enne veel kui päris koju ära läksime, käisime kohas, kus tasubki käia pimedas. Mitte, et seal valges midagi hirmsat juhtuks vaid pimedas tuleb kogu ilu ja võlu rohkem välja. Jutt käib siis Pigalle’i piirkonnast, mille kõige kuulsam vaatamisväärsus on Moulin Rouge. Kogu see kant on täis striptiisbaare, kabareesid, sekspoode (ja ka sekskaubamaju) ning usun, et kui otsida, siis ilmselt leiab siit ajutist õnne iga huviline.

Pentsikuid poode sinna ikka jagus

Kui päeval on Pigalle’i peatänav sisuliselt bulvar nagu iga teinegi ning see kuulus veski näib valges veidi kummalise, kuid karjuvalt mittemidagiütlevana, siis pimeduse saabudes kõik muutub. Ilmselt kusagil Pariisi-lähedase elektrijaama tarbimist kajastaval ekraanil käib väike jõnks ülespoole kui Pigalle’i kvartalis kõik neoontuled sisse lülitatakse. Kirevust on seal rohkem kui frangi eest ning kui seal seda kõike väga pikalt jõllitada, siis silmad sulavad lihtsalt ära.

Kirev elu

Meie soov oligi lihtsalt seda (igas mõttes) kirevust kõrvalt vaadata. Kabaree ei huvitanud ning teised pakkumised jätsid samuti külmaks. Moulin Rouge tuledesäras aga oli väga efektne vaadata. See oli efektne juba esimesel päeval kui ta avati ning sisuliselt on hoidnud taset läbi rohkem kui sajandi. On olnud paremaid ja halvemaid aegu, kuid tema ikoonistaatus on säilinud.

Kui vorm on Punasel Veskil mõjus, siis sisu on olnud võlts algusest saadik. Nimelt algselt oli see mõeldud rikastele pariislastele kohana, kus saab tunnetada nn slummielu. Siis asus see paik ikka väga äärelinnas ja ümberringi oli selline „kahtlane“ rajoon. Samas Moulin Rouge ise oli seest väga luksuslik ja seal pidutsemiseks pidi kõvasti raha olema. Ega tänapäeval pole asjad muutunud – turistihordidele pakutakse arusaamatult kõrge hinna eest kitsast istumiskohta, ülikallist toitu ja üle keskmise kesist showd. Loomulikult müüakse seda kui „fantastilist kabaree-elamust

Punane Veski

kankaani sünnipaigas, kuulsaimas kabareeteatris maailmas“. Tänu kuulsale kestale klientidest puudust ei tule, kuid Moulin Rouge’i teatrit tasub siiski nautida välispidiselt. Kes soovib väga head kabareed näha, need võiksid valida mõne tema konkurendi – näiteks Le Lido, Crazy Horse Paris, Le Zebre de Belleville või Au Lapin Agile.

Moulin Rouge vahtimisega meie õhtune väliprogramm ka lõppes. Ronisime kiiresti metroosse ära ja peagi olimegi kodus. Tramp-tramp-tramp viiendale (tegelikult läksime vaikselt, selles osas oli korteriomaniku nõue konkreetne) ning meid ootas ees mõnus õhtusöök ja väike vein. Taas oli olnud ilus ja elamusterohke päev. Jalad olid küll keskmisest rohkem väsinud, kuid tänu tehtud pausidele, me õnneks ribadeks ennast ei tõmmanud. See oht on linnapuhkuste puhul muide väga kõrge. Suure õhinaga kappad esimese paari päevaga paarsada kilomeetrit maha ja siis kolmandal päeval ei taha/viitsi/jaksa enam voodist vetsuni ka minna. Meil õnneks nii polnud – sära oli silmis ja tahe oli sees ning peagi jäime silmad kinni uut päeva ootama.